Eesti autonoomia sündis Piiteri uulitsail

Märtsi 26. päeva jahedal hommikul hakkab Ofitserskaja uulitsas korraga sündima midagi ülimalt tavatut - tänaval lainetab inimmeri, õhus kolksuvad üksteise vastu vintpüsside täägid ning aeg-ajalt kostab kusagilt mõni pasunatörts.

Igat masti meeleavaldused ja demonstratsioonid olid veebruarikuus revolutsioonivapustuse üle elanud Venemaa pealinnale Petrogradile selleks ajaks üsna tavaliseks saanud. Aga siin polnud inimhulkadel ju tõepoolest otsa ega äärt! Ja milline kord - korraldajad hoidsid eraisikutest ja soldatitest koosnevat meeleavaldajate massi kindla kontrolli all.

Ligi nädal aega eestlastest sõjaväelaste organisatsiooni, Eesti Vabariikliku Liidu poolt ette valmistatud massidemonstratsiooni kulgu dirigeeriti torniga hoonest aadressil Ofitserskaja (nüüdne Dekabristide) 54, eesti Jaani koguduse kirikuhoonest Petrogradis.

Värisev komandant

Siis aga saadakse demonstrandid korralikesse kolonnidesse ning kõlab käsklus «Tervituseks lipule!». Ligi 12 000 sõdurit tardub valveseisangusse ning Venemaa pealinnas antakse esimest korda ajaloos relvadega au veel sündimata riigi tulevasele lipule - sinimustvalgele trikoloorile.

Tosin sõjaväeorkestrit lööb lahti marsimuusika ning demonstrandid oma loosungid. Pea 40 000 inimest marsib kolonnides mööda Ofitserskaja uulitsat Neevalinna peatänavale, Nevski prospektile. Tänavaäärsed kirendavad uudistajatest, kes küünitavad üksteise selgade tagant vaatama tundmatuid kolmevärvilisi lippe. Ning loosungeid: «Vaba autonoomne Eesti!»

Kolonnid eesotsas Volõnski kaardiväepolgu sõduritega jõuavad Tauria palee juurde - kogu riigi valitsusaparaadi närvikeskusesse. Seal võtab eestlasi vastu jahmunud ja hirmuleaetud linnakomandant Engelhardt, kes kinnitab tema ette ilmunud sõjaväelastele: saate oma autonoomia. Neli päeva hiljem välguvad templid ja kribisevad suled ning Venemaa Ajutine Valitsus kuulutab Eesti autonoomseks.

Haapsalu uulits

12 000 täisrelvis meest on tõsine jõud, terve diviis. Sama aasta oktoobris läheb enamlastel putshi käigus võimu haaramiseks vaja mitu korda vähem mehi. Kuid lisaks pealinnas elavale 50 000 hinge suurusele eesti kogukonnale tuleb ümberkaudsetes külades ja linnades kokku veel ligi 60 000 eestlast - kokku seega ligi 110 000 inimest.

Veel kakskümmend aastat tagasi elas kogu praegusel Eesti alal ligikaudu 980 000 inimest. 1912. aastal elas aga Tallinnas napilt üle 100 000 inimese, neist ligi viiendik kas venelased või sakslased.

Nagu 150 aastat hiljem tõi just Vene kroonu Peterburi tuhandeid Eesti mehi, olid ka esimesed uude linna saabunud eestlased kroonuteenistusse võetud soldatid. Nii võis 18. sajandi lõpus Peterburis elada juba ligi 3500 eestlast.

1834. aasta revisjoni andmeil oli linnas eestlasi 5215, 1897. aastal aga juba 12 238 inimest. Aga selleks ajaks olid lihtsatest külameestest soldatid ning nende teenijatüdrukuist kaasad välja vahetanud muusikud, keeleteadlased, usutegelased ning sõjaväelased.

Neevalinnas õppis ohvitseriks hilisem Vabadussõja juht kindral Johan Laidoner, siin avalikustas Carl-Robert Jakobson oma «Kolm isamaakõnet», Ofitserskaja uulitsas kiriku kõrval asuvast kolmekorruselisest kivimajast sõitis Lõuna-Eestisse rahvapärimust koguma pastor Jakob Hurt.

Kodumaal käimine polnud pärast Venemaa kolmanda raudteelõigu, Revali-Peterburi liini avamist 1870. aastal enam raske ning lisaks eestlastele asusid Revali poole tossutama ka Peterburi kõrgklassi kuuluvad daamid ja härrad.

Enne rongiliikluse avamist tuli kiiresti Eestimaale jõudmiseks aga Piiteris plats kinni panna aurikul «Konstantin».

Just viimasega tossutas 1867. aastal Haapsalusse oma vennalt Modestilt raha laenama 27-aastane helilooja Pjotr Tshaikovski. Maailm sai sellest reisist Tshaikovski 6. sümfoonia lõigu alapealkirjaga «Kallis Mari», Haapsalu Tshaikovski pingi. Peterburis on aga tänaseni olemas Gaapsalskaja uulits, mille lähedalt omal ajal «Konstantin» merereisiks otsad andis. Eestlasi Peterburis

Lydia Koidula - elas pärast abiellumist Kroonlinnas

Ferdinand Johann Wiedemann - Peterburi Akadeemia akadeemik

Carl-Robert Jakobson - elas ja töötas Peterburis

Jakob Hurt - elas ja töötas Peterburis

Johann Köler - Peterburi kunstiakadeemia õppejõud

Rudolf Tobias - õppis Peterburi konservatooriumis

Raimund Kull - õppis Peterburi konservatooriumis

Heino Eller - õppis Peterburi konservatooriumis

Nikolai Triik - õppis Peterburis A. Stieglitzi kunstikoolis

Miina Härma - õppis Peterburi konservatooriumis

Johan Laidoner - õppis Peterburis kindralstaabi akadeemias

Tagasi üles