Ida-Saksamaal võtab maad igatsus sotsialismiaja järgi

Saksamaal on vallandunud laine, mille nimeks Ostalgia – igatsus endise Ida-Saksamaa järele. Hulgas televisioonisaadetes, aga ka filmides ja kunstinäitustel näidatakse elu kunagise kommunistliku režiimi ajal kui muretut ja lõbusat aega. Äärmiselt ohtlik igatsus ja ajaloovõltsimine, nagu ütlevad kriitikud.

Et vanasti elu parem oli, seda õhkamist on endisel Ida-Saksamaal palju kuulda olnud. Nii algas rahvuslik enesekaitse juba 90-ndate alguses, kui Ida-Berliini jalakäijate valgusfooridelt taheti kõrvaldada kaabuga mehikese lõbusad figuurid. Rahva õnneks jäetigi need alles. Sellegipoolest ei ole elu Idas ikka veel nii magus nagu rahvas seal nõuab, ja nii finantseerivad läänesakslased suurt ühinemistööd juba 13 aastat ka isiklikust taskust ja seda veel tulevatelgi aastatel. Kuidas see elu siis omal ajal ikka oli Ühiskonnauurijad teavad, et rahva mälu on lühike ja lünklik, aga seda teavad ka showbisnessi tegijad. Niisiis kõlab õige küsimus: Kuidas seda ära kasutada Õige, ajavaimu haistva vastuse leidsid esimesena filmitegijad ja vastus on DDR kui show. Sest elu mikrorajoonides oli ju lustakas ja kunst, nagu me teame, on nüüd vaba. Nii ilmus möödunud aastal kinolinale “Halbe Treppe” – “Pool treppi”, ja nostalgitsejad said kõigi mugavustega elamublokkide Punamütsikese šampuse peoatmosfääre jälle läbi elada. Kesksuvel hakkas USA-s kassat tegema idasaksa režisööri film “Goodbye Lenin!” Ameeriklased, kelle elus diktatuurikogemus puudub, said portsu puhast nalja ning eksootikat, kui äsja ühinenud Saksamaal üks poiss püüab oma haiglas teadvuseta lamanud emale jätta mulje, et DDR on ikka alles ja selleks pooodidest ammu kadunud kaupa taga ajab. Vahele pikitud mineviku-piltides paistab tore diktatuuriaeg. Nii on nüüd käes Ostalgia, sest DDR-i kuldkalake jõudis ka televisiooni, üllataval kombel esimesena riigikanalisse ZDF. Idee on lihtne: nostalgiast n-täht maha ja asi klaar. Ost-algia, ida-igatsus. Üks naine näitab, kuidas ta maiparaadil rivitrummi mängis ja üks mees näitab, kuidas ta ise mootorsae valmis ehitas. Iluuisutajal lastakse rääkida, kuidas ta olümpiamängudel kõhuli kukkus ja küsitakse, kas see ka praegu veel haiget teeb. Vastust ei oodatagi, sest publik sai naerupurske juba kätte. Ostalgia-laine on paisunud nii vägevaks, et mõnel, kes veel ajalugu mäletab, on hirm hakanud. Sel nädalal võttis juba sõna DDR-is üles kasvanud parlamendipresident Wolfgang Thierse: “ZDF-Show ei anna midagi DDR-i reaalsuse mõistmisel, kuna ta üheltpoolt teeb Ida-Saksamaa naeruväärseks ja teiseltpoolt joonistab sellest fataalselt vale pildi.” Sõna on võtnud ka Tüüringi liidumaa peaminister, meediateadlased ja politoloogid. Kõige piltlikumalt sõnastas Ostalgia-laine ajakirja Focus toimetaja Leipzigis, Alexander Wendt: “Idasakslasi filmitakse ja näidatakse nagu ühte võõrast suguharu Aafrikas. Näidatakse tarbeesemeid, pärismaalaste kultuuri ja riitusi.” Analüüsile vaatamata – kui telemoderaator hüüab: “Rahu ja sotsialismi eest olge valmis!”, röögivad 500 stuudiosse kutsutud inimest kooris: “Alati valmis!” Näete, niisugune oli elu omal ajal DDR-is! Vanad head ajad müüri taga! Seda näeb nüüd viie telekanali Ostalgia-showdes ja vaatajakvoodid on head. Eeldatavasti tõsisem pidanuks olema asi Berliini Uues Rahvusgaleriis Potsdami platsil, kus avati endise DDR-i suur kunstinäitus. 400 maali, skulptuuri, fotot ja graafilist lehte 145-lt kunstnikult. Näitusel, mis lubas ülevaadet kogu DDR-i aja kunstist, ei näe paraku kommunistlike õukonnakunstnike maalitud suurte juhtide portreesid ega rõõmsat viljakoristust kolhoosis, millega need mehed rahvakunstnikeks said. See-eest on näha midagi üllatuslikku, nii et omal ajal DDR-ist lahkuma sunnitud maalija Hans Grimmling ütles näituse: “Tegelikult on see jälkus!” Maalija Strawalde, kes oli täielikult keelatud, ütles: “On kurioosne, et mind siin kui DDR-i kunstnikku näidatakse!” Näitusele on valitud parteiakadeemikute tagasihoidlikumad tööd, läbisegi keelatud modernismi-proovijatega, kes kunagi näitustele ei pääsenud. Kriitikute sõnul oleks pidanud seda reaalsust vähemalt nimesiltidel mainima, et võimaldada võrdlusi. Vaataja silme ees on nüüd DDR kui mitmekesise ja harmoonilise kunstielu paradiis, kus ideoloogiat ei olnud ja kõik oli lubatud. Sellegipoolest ei paistnud idasakslastel olevat oma Lapinit, Arrakut või Tõnis Vinti. Ei ole ka jälgi näiteks performancidest või hüperrealismist ning värvipalett oli Nõukogude Eesti omast tuhmim. DDR oli siiski vist päriselt olemas.