Eesti endine välisminister Toomas Hendrik Ilves meenutab Anna Lindhi «kui ühelt poolt kolleegi, teiselt poolt sõpra» ja nendib, et lahkunud on üks Eesti tulisemaid toetajaid.
Lindh oli võtmeisik Eesti euroasja ajamisel
11. september 2003, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Anna Lindh oli inimene, kellega oli eriliselt hea, soe suhe. Kes kohe esimesest korrast peale, kui me kohtusime, oli väga avatud, sõbralik ja väga suur Eesti toetaja, kes andis tuge ka mulle,» meenutab Ilves.
Tema sõnul oli Anna Lindh üks võtmefiguuridest, kes aitas ajada Eesti asja Euroopa Liidus, samuti oli tal võtmeroll OSCE missiooni sulgemises, kuivõrd just Lindh oli üks kõige jõulisemaid selle asja ajajaid Euroopa Liidu sees.
«Anna oli meie kõige häälekam eestkostja,» tõdeb Ilves. «Ja ta ei toetanud meid mitte ainult siis, kui me ise kohal olime, vaid ka ilma meieta. Kui ELi riigid neid asju kinniste uste taga arutasid, siis ma ühtelugu kuulsin hiljem, et Anna oli jälle väga jõuliselt Eesti eest seisnud.»
Ilvese tutvus Lindhiga algas 1998. aastal, kui Lindh sai välisministriks. «Ta tuli peaaegu otsekohe visiidile Eestisse, see oli just siis, kui Eesti oli alustanud liitumisläbirääkimisi ELiga,» meenutab Ilves. Hea teineteisemõistmine, mis toona tekkis, jätkus ka siis, kui Ilves ministripostilt lahkus: «Ka hiljem, kui ma olen lihtsalt Riigikogu liige ja olen sattunud Rootsi, olen ma tema juurest läbi astunud või oleme kokku saanud. Vahel ta helistas. Meil ei olnud pelgalt ametisuhe. Kui temal oli Rootsis vaja poliitilist abi, siis ta kutsus mind oma valimisringkonnas kõnelema See on kõik läbi põiminud ja raske on rolle eristada.»
Vastuseks küsimusele Anna Lindhi surma võimalikust mõjust Rootsi ühiskonnale nendib Ilves, et Rootsi on väga avatud ühiskond: «See on asi, mida meie mõistame palju paremini kui mõned kinnisemad riigid. Aga avatusega kaasnevad riskid. Ma ei saa üldse spekuleerida, mis selle mõrva taga on, aga fakt on, et juba ainuüksi haigeid inimesi - inimesi, kel on väga sügavad probleemid ja kelle rahulolematus maailma ja iseendaga väljendub sellise käitumisena - on maailmas palju ja nemadki kujutavad enesest poliitikutele riski.»
Avatud ühiskond on haavatav, tõdeb Ilves, tunnistab aga, et ta ei tahaks, et Rootsi, Eesti või ükski teine põhjamaiselt käituv riik sulguks, et inimesed ei oleks kättesaadavad, et ei saaks suhelda vahetult.