«Surmalõks»: Balkani raudteed vajavad remonti

Vaade Serbia pealinna keskraudteejaamale. Foto: AFP/SCANPIX

Boban Petrovic käib juba aastaid iga kolme kuu tagant Belgradist rongiga Montenegros oma perekonda vaatamas ning iga selline reis paneb ta oma elu pärast kartma.

«Tavaliselt panen ma end ühe või kahe klaasi veiniga magama, et reis üle elada,» iseloomustab 37-aastane juuksur Petrovic.

475-kilomeetrine sõit Serbia pealinna ja Montenegro lõunaossa jääva Bari sadama vahel vältab mõnikord kuni 16 tundi.

Idüllilistes maapiirkondades peavad nii reisi- kui kaubarongid läbima kümneid lubjakivist mägedesse raiutud tunneleid ja ületama pikki sildu üle Serbia ja Montenegro sügavate kuristike.

Omal ajal kommunistliku Jugoslaavia uhkuseks olnud Belgradi-Bari raudtee valmis aastal 1976 ja oli mõeldud kiiruseks kuni 120 kilomeetrit tunnis. Tänapäeval on mõningatel selle lõikudel võimalik sõita vaid kümnendikuga sellest tempost. Lagunev taristu ja kümnendeid vanad rongid ei sisenda reisijaisse usaldust.

2006. aastal jooksis reisirong rööbastelt välja ja kukkus kanjonisse Montenegro pealinna Podgorica lähistel tunnelist välja sõites. 47 inimest sai surma ja ligi 200 viga.

Alates Jugoslaavia verisest lagunemisest 1990ndail on kommunistlikust föderatsioonist eraldunud riigid suuremat osa selle raudteedest hooldanud kehvasti.

Kiirus 10 km/h

«Kui välja arvata Horvaatia, kus olukord on pisut parem, on raudteed hooletusse jäetud ja halvas olukorras,» iseloomustab Serbia asetranspordiminister Dejan Lasica.

Serbias on viimase kahe kümnendi jooksul uuendatud keskmiselt maksimaalselt 30 kilomeetrit raudteed aastas, vaja oleks 190. Keskmine sõidukiirus seal on praegu 42 kilomeetrit tunnis.

«2013. aasta Tour de France’i võitja sõidab suurema keskmise kiirusega kui meie rongid,» heidab Petrovic kibedat nalja.

Umbes 400 kilomeetril ehk peaaegu kümnel protsendil kõigist Serbia raudteedest on lubatud maksimumkiirus vaid kümme kilomeetrit tunnis.

Isegi Horvaatias, kus on kõige rohkem investeeritud, on reisirongide keskmine kiirus 46 ja kaubarongidel 21 kilomeetrit tunnis.

Bosnias reisis enne sõda rongiga 13 miljonit inimest aastas, tänapäeval kasutab seda transpordivahendit vaid 800 000 inimest aastas.

Lisaks raudteede halvale olukorrale on ka keskmine rong selles kandis vanem kui 30 aastat.

Reisi võivad mitu tundi pikemaks muuta ka keerukad piiriprotseduurid kunagi ühte föderatsiooni kuulunud riikide vahel, näiteks nagu Belgradi ja Bosnia pealinna Sarajevo vahet sõitva rongi puhul.

1980ndail oli tegu viietunnise sõiduga mugavas ja reisisaatjaga rongis, mis oli menukas suusatajate ja hoogsas Bosnia pealinnas lõbutseda soovinud noorte seas. Pärast 19-aastast pausi taasavati see liin lõpuks aastal 2009, kuid siis võttis raamas rongidel, mis olid sama teekonna enne sõda nobedalt läbinud, sihtpunkti jõudmine ligi kümme tundi, ületada tuli kolm riigipiiri.

Oodatakse investeeringuid

Kolm aastat hiljem pandi liin kinni, sest leidus väga vähe rahvast, kes oli valmis maksma selle aeglase loksumise eest 31 eurot, samal ajal kui bussisõit maksis vaid 10 eurot, oli märksa mugavam ja kestis pea poole vähem.

Kaks möödunud kümnendil tehtud Maailmapanga uuringut soovitasid Balkani riikidel raudteetransport liberaliseerida ja erastada, suurendada investeeringuid taristusse ja lihtsustada piiriületusprotseduure.

Probleem on laiem kui reisijate ebamugavus. «Raudteetaristu kehv kvaliteet mõjutab halvasti selle piirkonna majanduste ülemaailmset konkurentsivõimet,» sedastas Maailmapanga uuring aastal 2011.

Serbia on laenanud 1,5 miljardit eurot – peaasjalikult Euroopa Investeerimispangalt, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt ning Venemaalt –, et investeerida raudteede remonti ja osta hädavajalikke uusi ronge.

«Kulub mõnevõrra aega, kuid me loodame märkimisväärset paranemist kiiruses ja mugavuses viie aasta jooksul,» lubab Lasica. Põhieesmärk on renoveerida nn Koridor 10, mis seob Lääne-Euroopat Kreeka ja Türgiga ning mille pikim jupp läbib Serbiat, lisas ta.

Raudteed, mis omal ajal sidus Pariisi Istanbuliga kuulsal Orient Expressil, peetakse tähtsaks kaubateeks, mistap Serbia, Horvaatia ja Sloveenia on kokku leppinud ühisettevõtte loomises, mis pakuks teenust sellel marsruudil, praegu küll vaid kaubarongidele.

Petrovic loodab, et investeerimislubadusi peetakse. «Serbia rongivagunitega on alati loterii: mõnes pole kütet, mõnes pole elektrit või ei saa seal aknaid sulgeda või avada,» ütleb Petrovic. «Mis veelgi hullem, see on surmalõks, kuid meie, kes me otsustame selle rongiga minna, oleme sellega juba leppinud.» Ta lisab, et väikese paranemiseni on juba jõutud: rongides pole enam purjus konduktoreid.