Müncheni kokkulepe 30. septembril 1938 andis Hitlerile, mida ta tahtis

Müncheni kokkuleppe sõlmimine 30.september 1938. Keskel Adolf Hitler ja vasakul ääres Neville Chamberlain Foto: Wikipedia.org

Eile möödus 75 aastat kuulsa Müncheni kokkuleppe sõlmimisest, kuigi Suurbritannia ja Prantsusmaa lootsid, et sellega hoitakse sõda ära.

Tegelikkuse sai Münchenis sõlmitud lepingu abil natsi-Saksamaa diktaator Adolf Hitler just seda, mida ta tahtis, edastab history.com.

Hitler sai selle kokkuleppega Tšehhoslovakkia Sudeedimaa, kus elasid sudeedisakslased. Hiljem aga vallutas ta terve Tšehhoslovakkia.  

Münchenis kokkuleppe sõlminud Briti poliitiku ja peaministri Neville Chamberlaini tervislik seisukord muutus halvaks 1940. aastal. Selle aasta suvel pandi ta haiglasse aj talle tehti operatsioon. Arstid leidsid, et ta põdes jämesoolevähki.

Operatsioon õnnestus ja arstid teatasid, et ta paraneb. Chamberlain asus jälle tööle.

Saksa lennukid tegid Londonile õhurünnaku ning ka Chamberlain läks varjendisse. See kurnas ta tervis.

22. septembril 1940 jättis ta uuele peaministrile Winston Churchillile lahkumisavalduse. Churchill ei tahtnud seda rahuldada, kuid mõistes, et Chamberlaini tervis ei ole kiita, tegi ta seda lõpuks.

Neville Chamberlain suri 9. novembril 1940 vähki olles 71-aastane.

«Meie, Saksamaa füürer ja riigikantsler ning Suurbritannia peaminister oleme sõlminud lepingu, et anglosaks suhted on meile ja kogu Euroopale tähtsad. Kirjutasime alla lepingule, milles kinnitame, et meie riigid ei astu üksteise vastu sõtta» seisis Müncheni lepingus.

Saksamaa Münchenis 30. septembril 1938. aastal alla kirjutatud lepingul on kaks allkirja. Briti peaministri Neville Chamberlaini oma, mis on selgelt välja loetav ning natsi-Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri oma, mis on raskelt loetav.

Sellest dokumendist kujunes Teise maailmasõja eelmäng.

Oma riigi laiendamise plaane pidanud Hitlerile jäi silma tollane Tšehhoslovakkia ja Sudeedimaa. Seal elas miljoneid saksa päritolu inimesi.

Piirkonna natsipartei juht Konrad Henlein nõudis sudeedisakslastele lisaõigusi, kaasa arvatud piirkonna täielikku iseseisvumist.

1938. aasta augustis saatis Hitler Saksamaa ja Tšehhimaa piiri juurde 750 000 sõdurit.

Prantsusmaa ja Suurbritannia jälgisid olukorda pingsalt. 26. septembril kirjutas Chamberlain Hitlerile kirja, milles rõhutas, et ülejäänud riigid soovivad Sudeedi kriisile rahulahendust.

Hitler andis tähtajaks 28. septembri. Pärast seda oleks Saksamaa rünnanud Tšehhoslovakkiat.

Itaalia juht Benito Mussolini palvel lükkas Hitler tähtaega veel 24 tunni võrra edasi.

Euroopa juhtivad riigid Suurbritannia ja Prantsusmaa korraldasid Lõuna-Saksamaal Münchenis kiirkorras konverentsi.

Tšehhoslovakkial oli valida halva ja väga halva vahel. Sel riigil oli valida, kas astub üksinda saksamaa vastu või allub Hitleri nõudmistele.

Münchenist Londonisse tagasi jõudnud Chamberlaini võeti vastu kui kangelast.

«Teine kord meie maa ajaloos tuleb Briti peaminister Saksamaalt tagasi auväärse rahuga. Loodame, et see kestab terve meie põlvkonna,» teatas Chamberlain 30. septembril 1938.

Hitler tõlgendas kõike oma viisil.

Sudeedimaaga juhtunu ärritas Nõukogude Liidu juhti Jossif Stalinit, kelle arvates Suurbritannia ja Prantsusmaa andsid selle ala nagu kandikul Hitlerile.

Stalin kartis, et sama võib juhtuda ka Nõukogude Liiduga ning teised riigid vaatavad kõrvalt, kuidas Nõukogude Liit peab Saksamaaga sõdima.

Sudeedimaa anastamine mõjutas ka Molotov-Ribbentropi lepingu sõlmimist ning Soome Talvesõja teket.

Hitler lasi Tšehhoslovakkial iseseisev olla vaid pool aastat, enne kui selle riigi anastas.

15. märtsil 1939 kohtus Hitler Tšehhoslovakkia presidendi Emil Hachaga. Natsi-Saksamaa juht ähvardas Tšehhoslovakkia pealinna Prahat pommirünnakutega, kui Saksa armee ei saa siseneda Tšehhoslovakkiasse.

Tšehhoslovakkia andis ilma vastupanuta alla. Adolf Hitler kuulutas Prahas end võitjaks.

Münceni kokkulepe oli vaid Hitleri kaval plaan käivitada Euroopa vallutus.