Gert Teder: Haiti taastamiseks kulub aastaid

Eesti päästemeeskond Foto: Reuters / Scanpix

11 päeva Haitil Eesti Päästemeeskonna liikmena humanitaarabioperatsioonidel osalenud Gert Teder rääkis Postimees.ee'le olukorrast maavärinajärgses riigis, olles hoolimata suurest unevõlast reipa häälega.

Kuidas võtaksite kokku oma aja Haitil, millised emotsioonid ja tunded sellest jäid? Oli raske aeg kindlasti?

Eks ta muidugi oli raske, kui ma ütleks, et ei olnud raske, oleks midagi väga valesti. Tegu oli ikkagi väga suure õnnetusega. Samas oli omamoodi huvitav, pingeline.

Ega magamiseks vist eriti palju aega olnud, nagu te varasemates intervjuudes olete maininud?
Unevõlg on, jah, päris korralik. Tagasiteel sai lennukites kõvasti magatud, aga ega see üle pole veel läinud. Ajavahe ju ka.

Kus te üldse ringi liikusite?
Olin pealinna Port-au-Prince'is ja lennuväljal peamiselt, aga liikusin ringi kogu maavärinast mõjutatud piirkonnas helikopteriga.

Mida seal nägite?
Helikopteripilt rääkis väga palju sellest, et see riik on ikka väga ära varisenud, täiesti puruks. Peamiselt tabas maavärin pealinna. Väga palju maju on kokku varisenud - tõesti väga palju. Kui välja on öeldud, et iga kümnes maja on kokku varisenud, siis tegelikult see sagedus on suuremgi. Maapiirkondades on farmid maatasa. Inimesed elavad kilekatete all, majadesse ei julge minna, sest järeltõuked toimuvad iga päev.

Mis Haitil kõige raskem oli?
Kõige raskem oli saada jooksma kogu operatsioon kui niisugune. Kui mina jõudsin, ei toiminud seal miski. Olime oma meeskonnaga veidi üle ööpäeva seal, siis mingit koordineeritud tegevust veel polnud. Et kogu masinavärk süsteemselt töösse saada, see ilmselt oli kõige-kõige keerulisem.

Kui kiiresti humanitaarabi süsteem tööle saadi?
Kui mina tagasi tulin, oli tunda, et suurem osa süsteemidest juba töötas. Kõik organisatsioonid olid kohal, kõik õiged kontaktid-tegevused olid paigas. Kohalikud tulid tagasi tööle, asi hakkas minema juba rutiini. Süsteem tekkis kuskil neljandal-viiendal päeval.

See ei ole ainult Haiti eripära. Ei ole olemas suurkatastroofi, kus algfaasis kogu abiandmine töötaks. Miks abi ei jõudnud vajajateni - näiteks oli üks probleem transport. Aga kui kohalikul autojuhil on endal pere mattunud kivide alla, siis on ilmselt tema prioriteet oma elamine korda saada ja siis väljapoole töötama hakata.

Aga mis praegu kõige suuremaks probleemiks jäi?
Riik on kokku kukkunud. Kui ma võrdlen oma kogemust Pakistani maavärina järgse ajaga, siis seal öeldi, et purustused ja kahjustused on nii suured, et riik saab ennast uuesti samale tasemele, mis ta oli enne maavärinat, umbes kümne aastaga. Ma arvan, et Haitil on olukord sama. Seal on väga palju vaja veel teha, taastamist. Kogu rusumajandus tuleb lahti võtta, kokku korjata, kõik surnud üles leida... Seal on häda ja viletsust ikka aastateks.

Kui puutusite kohalikega kokku, millised nemad olid? Meeleheitel?
Ma viskaksin ühe kivi ka massimeedia kapsaaeda. Meedia on teinud kõik selleks, et näidata Haiti kohalikke märatsevate hüsteerikutena, agressiivsete ja pahatahtlikena. Tegelikult päris nii see pole. Elurütm taastub - niivõrd, kui see on võimalik, kui sul on kõik asjad kadunud, mis sul elus üldse on kunagi olnud - nad tulid tagasi tööle, lennuväljal oli näha, inimesed hakkasid ennast tasapisi järjele saada. Minu kokkupuuted nendega - mitte üht probleemi või konflikti. Töötasin tihedas kokkupuutes sealse migratsioonikontoriga, nende kohta ühtegi paha sõna öelda ei ole. Pigem sõbralikud.

Aga nende psüühikale jättis see kindlasti kõva jälje, et kogu nende elukeskkond on lagunenud.
Kokku varisenud koos omaste, lähedaste, kõigi asjadega.

Mis teie jaoks seal kõige kurvastavam kogemus oli?
Pea pidi hoidma külma. Kurb oli näha kogu seda põgenikevoolu, mis riigist välja läks, sest seal lahutati väga vastikult peresid. Kui ühel pereliikmel oli USA kodakondsus ja teisel polnud, siis minema sai ainult see, kellel oli. Nutmist ja üksteise küljest lahtirebimist oli ka füüsiliselt.

Need, kel vähegi võimalik, läksid minema?
Muidugi. Praegu on Haitil väga keeruline elada.

Kas miski rõõmu ka tegi?
Seesama, et kogu masinavärk hakkas tööle, et kõik abisaadetised hakkasid korrektselt liikuma. Kui mõelda, et maailmast appi tõtanud päästjatel on õnnestunud 133 inimest päästa, siis see on suur number.

Kuidas rusude alt inimeste päästmine täpsemalt käib?
See käib alati ühe valemi järgi. Minnakse kohale, esimene faas on otsingutööd ja selleks on mitu võimalust. Kõige parem ja kiirem on otsingukoerad, kes on koolitatud leidma elus inimesi. Kui koer on tuvastanud elusa inimese, tuleb tema asukoht täpsemalt fikseerida, mida koer ei suuda öelda. Siis läheb käiku tehniline otsing, kus optilised kaamerad suunatakse pragudesse, tühimikesse. Või siis akustika abil ehk rusu kaetakse seismiliste anduritega ja iga koputus, kraapimine, mida inimene teeb, on kuulda. Nii lokaliseeritakse tema asukoht ning käiku lähevad kõikvõimalikud lammutusriistad - puurid, perforaatorid, saed. Rusudesse tehakse auk, sealtkaudu on võimalik saada inimesega kontakt, saata joogivett, võib-olla on tal vigastused ja vaja saata näiteks sidet. Väljavõtmine võib kesta tunde. Siis on vabastamise faas, kui ümbert kivid lõhutakse ära ja inimene päästetakse ning antakse üle meedikutele.

Kui palju võib olla hukkunuid veel rusude all?
Selle üle ei julge küll spekuleerida, ma arvan, et seda ei tea tegelikult ka kohalik valitsus. Maetud on 150 000. Üks, mis on selge, et massiivseid rususid avama veel hakatud ei ole. Kui ükskord jõutakse sinnani, on piisav hulk kraanasid ja rasketehnikat, siis see pilt selgineb ja ma arvan, et see number kasvab oluliselt.

Tundsite ise ka, et olite kohapeal vajalik?
[Naerab] Loomulikult, sest kogu see riiki saabuv ressurss käis läbi selle kontori, kus ma töötasin, asjade õigetesse kohtadesse saatmine sellistel puhkudel on ülimalt oluline. Kui kujutate ette suurt hotelli, mis on täis inimesi - kui sealt ära võtta vastuvõtulaud, püüdke siis tubadest üles leida inimene, keda te pole kunagi elus näinud ja kelle nime te ka päriselt ei tea. See on ju keeruline.

Miks te praegu ära tulite?
Sest päästetööde faas sai läbi, kogu humanitaarabi sai loogilisse tegevusse ning vastuvõtukeskusel polnud enam vajadust.

Teised päästemeeskonna mehed jäid sinna.
Nende tööspetsiifika on selline, et nad jäävad veel kauaks.

Päästemissioonil osalemine mõjub raskelt ka psüühikale. Kas teie seal viibitud aeg oli optimaalne või oleksite saanud veel kauem olla?
Psüühikale mõjus kindlasti - kui ütleksin, et ei mõjunud, valetaksin. Aga energia oli otsas küll. Kui oleks pidanud hakkama mõnd uut tööülesannet võtma, oleks olnud väga keeruline.

Mida sellest Haiti missioonist õppisite?
Et maailmas ei ole asjad alati niimoodi, nagu paistavad. [Naerab]

Ehk võrdleksite Pakistani kogemusega?
Need on kaks täiesti erisugust asja. Pakistani tabas kohe pärast maavärinat talv. See raskendas lageda taeva all elavate inimeste olukorda ja süvendas ka katastroofijärgset stressi ning inimeste vastupanuvõimet, sest külmaks läks ja lumi tuli maha. Aga Haitil on väga soe. Seetõttu oli võimalik ka rusude alt pikka aega elusate inimeste kättesaamine - veel näiteks eilegi. Inimene peab vastu kauem.

Ka kultuuripilt on radikaalselt erinev. Kui Pakistan on rangelt islamimaa, Haitil ollakse sõbralikumad ja hoolivamad nii teineteise suhtes kui näiteks lastesse ja peremudelisse suhtumisel. Aga maavärina dünaamika, traumad, probleemid samad.

Pakistanis oli riigipoolne tugev partner sealne armee, kellega koostöö väga hästi toimis. Haiti puhul kohalikust partnerlusest oli keeruline kõneleda, sest seal kukkus kokku ka presidendi enda loss. Pakistani maavärin oli pealinnast ja valitsusest eemal, siin tabas väga riigi keskust ennast. Siit osad probleemid Haitil humanitaarabi käimasaamisel tulid, näiteks kasvõi veoautode leidmine võttis aega. Valitsus oli sõna otseses mõttes peata. Ka kohalikke ÜRO töötajaid sai õnnetuses surma.

Millisena Haiti tulevikku näete?
Oi, seda ma öelda ei oska. Haiti oli üks väga vaene maa juba enne. Praegu on nende tulevik täiesti doonorite kätes veel mõnda aega kindlasti.