NATO peaks arendama lähedasemaid suhteid Hiina, India, Pakistani ja Venemaaga ning muutuma maailma julgeolekuküsimuste peamiseks foorumiks, teatas täna alliansi peasekretär
. Vene parlamendiliige Konstantin Kossatšov aga suhtub ettepanekusse skepsisega.
Kõigi nimetatud nelja riigi huvides on stabiilne Afganistan ning kõik nad saavad selle nimel rohkem teha, vahendas
Rasmusseni sõnu Müncheni julgeolekukonverentsil.
«Mis kahju sünniks sellest, kui riigid nagu Hiina, India, Pakistan ja teised NATOga lähedasemaid suhteid arendaksid? Arvan, et see tooks tegelikult ainult kasu, seda nii usalduse, kindluse kui koostöö mõttes,» ütles ta.
NATO peaks tema sõnul saama kohaks, kus allianssi mittekuuluvad riigid saavad lisaks Afganistanile teha koostööd ka küsimustes nagu terrorism, küberrünnakud, tuumarelvade levik, piraatlus ja kliimamuutus.
Samuti Müncheni konverentsil esinenud Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov aga väljendas Rasmusseni ettepaneku suhtes skepsist, öeldes, et NATO pole Venemaad sellesse protsessi kaasanud.
«Arvan, et tänase NATO probleem seisneb selles, et NATO areneb vastupidises järjekorras - ta üritab üha enam globaalselt käituda, aga mõtleb endiselt kohalikult,» ütles ta. «Kohe, kui NATO hakkab tegutsema oma piiridest väljaspool, ei ole see enam lihtsalt NATO siseküsimus.»
Kossatšovi sõnul viis Vene-Gruusia sõjani just NATO lubadus mingil hetkel võtta Thbilisi vastu alliansi liikmeks ning ühtlasi süüdistas ta NATOt suutmatuses võidelda Afganistani narkokaubanduse vastu.
Rasmusseni ideesse muuta NATO ülemaailmseks julgeolekufoorumiks suhtusid aga toetavalt USA endine välisminister Madeleine Albright ja Kanada kaitseminister Peter MacKay.
«Olgugi et ma olen ÜRO suur austaja, olen ma teadlik, mida ta suudab ja mida ei suuda teha,» ütles Albright, märkides, et just NATO tegi lõpu vägivallale Kosovos 1990ndate lõpul.
Rasmussen märkis, et tema nägemuses ei muutuks NATO kunagi ÜRO konkurendiks. Pigem oleks tegemist riikide rühmaga, kes ametlikult ja mitteametlikult arutavad omavahel julgeolekuküsimusi.
«Tegelikult oleks see ÜRO-le isegi kasulik. NATO tegutseb peaaegu eranditult ÜRO resolutsioonide toetuseks. Liitlasriigid on tugevad ja aktiivsed ÜRO liikmed,» ütles ta.