/nginx/o/2010/03/02/325154t1h5028.jpg)
Kui uppuvalt Titanicult aidati esimesena minema naised ja lapsed, siis Saksa allveelaeva torpeedost tabatud Lusitanialt põgenemisel võidutsesid ellujäämisinstinktid, mitte härrasmehelikkus, kirjutab tänane ajaleht The Irish Independent. Ajaloolaste hinnangul võib reisijate käitumist selgitada erinevate kiirustega, millega need kaks alust põhja läksid.
1912. aasta 14. aprillil teel New Yorki uppunud Titanicul sai surma 1517 inimest. Kolm aastat hiljem Esimese maailmasõja alguses põhja lastud Lusitanial hukkus 1198 inimest. Nii Titanicu kui Lusitania kaptenid andsid käsu päästa esimesena naised ja lapsed, kuid seda järgiti vaid esimesel.
«Lusitanial domineeris isekas käitumine, Titanicul aga ühiskondlikud normid ja sotsiaalne staatus, mis läheb vastuollu tavapärase majandusloogikaga,» nentis kaht sündmust uurinud Šveitsi teadlasterühm, keda juhtis Bruno Frey.
Statistika näitab, et naistel ja lastel oli Titanicul suurem tõenäosus ellu jääda kui meestel. Näiteks lapsreisija ellujäämistõenäosus oli 14,8 protsenti kõrgem kui täiskasvanul ning lapsega reisiva täiskasvanul vastavalt 19,6 protsenti kõrgem kui ilma lapseta inimese oma. Naissoost olemine tõstis ellujäämistõenäosust rohkem kui 50 protsenti.
Lusitanialt pääsenute kohta käiv statistika näitab, et enim pääses sealt ära 16-35-aastaseid heas füüsilises vormis inimesi. Kuigi naissoost pääsenuid oli pisut rohkem kui meessoost pääsenuid, ei ilmne soolises perspektiivis märgatavat statistilist vahet. Kui Titanicul jõudsid suurema tõenäosusega päästepaadile esimese klassi reisijad, siis Lusitanial läks neil halvemini kui kolmanda klassi omadel.
Šveitsi uurimisrühma hinnangul tingis vahe peaasjalikult põhjamineku aeg. Titanicul kulus selleks kaks tundi ja 40 minutit, Lusitanial vaid 18 minutit. Sestap järgisid inimesed Lusitania pardal esmaseid ellujäämisinstinkte, Titanicul jäi neil aga aega sotsiaalsete normide juurde naasmiseks.