«Stalin ei võitnud sõda. Võitsime meie – rahvas.»

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ljudmilla Aleksejeva
Ljudmilla Aleksejeva Foto: Toomas Huik

Kui Moskva paneb tänavu 9. mail tänavatele Jossif Stalini portreed, teeb sama välja, kui sakslased seaksid üles Adolf Hitleri pildid, ütles sel nädalal Tallinna külastanud nimekas inimõiguslane Ljudmilla Aleksejeva. Küsitles Evelyn Kaldoja.

Sissejuhatuseks üks naiivne küsimus. Mis on Venemaaga valesti: teil on palju inimesi, mis tähendab, et ka palju tarku inimesi. Juba rahvaarvu tõttu peaks teil olema palju rohkem tarku inimesi kui Eestis. Miks lasevad need inimesed võidutseda autoritaarsetel tendentsidel? Miks lasevad nad demokraatial nõrgestuda?


Siin pole küsimus mitte selles, kas inimesed on targad või mitte. Kõige aeglasemalt muutub inimlik arusaamine elust ja korrast. Venemaa pole kahjuks kunagi olnud demokraatlik riik.



1990ndad olid meie jaoks kõige pikem periood, kui olime tavapärasemast vabamad. Kuid ka seda ei saanud mingil juhul nimetada demokraatiaks. Lihtsalt selle ajastu võim oli nõrk ja tal ei jätkunud jõudu ühiskonna mahasurumiseks. Tänu sellele sündis ja arenes meil 1990ndatel kiiresti kodanikuühiskond, mida Venemaal varem polnud.



Meil pole kodanikuõiguste ja sõnavabadusega tegelevaid inimesi vähe, kuid nad pole siiski tugevad. Ma arvan, et demokraatia on omaks võtnud 20–25 protsenti inimestest. Seda pole vähe riigi kohta, kus pole kunagi demokraatiat olnud. Kuid seda pole piisavalt.



Eriti kui demokraatiat pole meil kunagi olnud, aga bürokraatia on Venemaal väga pikaaegne, väga osav, ma ei ütleks, et tark, kuid kaval ja leidlik. Igas riigis, kus võimudel on võimalik olla autoritaarne, nad ka muutuvad autoritaarseks. Nad ei tee seda vaid kohtades, kus ühiskond seda ei luba. Meie ühiskond pole veel piisavalt tugev, et võime ohjeldada.



Venemaal elavad paljud inimesed vaesuses. Me teame, et vaesus pärsib kodanikuaktiivsust. 80 protsenti, kui mitte rohkem, meie elanikest elab Euroopa standardite järgi vaesuses.



Ja need kaks faktorit takistavad meie kodanikuühiskonda.


Seetõttu ma usun, et kulub 10–20 aastat, ja see, kes iganes poleks võimul, peab hakkama arvestama kodanikega ja Venemaast saab demokraatlik riik. Kuid loomulikult peavad praegu kõik selle nimel aktiivselt tööd tegema.



Te olete olnud aktivist juba kümnendeid. Kuigi teil oli alguses päris hea töö ja ilus elu süsteemi sees, sai teist ühel hetkel dissident.


See ei olnud üks hetk. Ma olen südametunnistusega inimene ja elu meie ümber tekitas teatud küsimusi. Minu arvates on eestlastel mind kergem mõista, sest siin polnud paljud inimesed rahul Nõukogude korraga. Mina ka mitte.



Leidsin mõttekaaslasi, sest ühe hetkega ei hakka keegi – vaid hullumeelsed – nii tugevalt väljenduma. Teiselt poolt oli meil terve 60ndate põlvkond ja ma ütlen uhkusega, et kuulun nende hulka. Me hakkasime välja astuma ametlike seisukohtade vastu.



Aga lõpuks sunniti teid selle tulemusel kodumaalt lahkuma. Kas teil ei tekkinud ühtki hetke, mil te mõtlesite lihtsalt loobuda ja peavooluga kaasa ujuda?


Ei. Seda polnud. Kui sa korra juba ütled välja, mida sa mõtled, siis sa enam ei peatu. Isegi kui see põhjustab sulle raskusi. See on suur nauding, vaimne rahulolu, kui sa räägid, mida sa mõtled, ja elad nii, nagu pead õigeks.



Kuidas te kodumaale naasite?


1993. aastal müüsin maha oma Ameerika kodu, ostsin korteri Moskvas, tõin oma mehe siia. Tõin, sest sel ajal oli tal juba Alzheimeri tõbi, mina pidin langetama otsuse, kus elada, sest tema oli nagu väike laps. 1994. aastal sain Vene kodakondsuse, mis meilt võeti, kui me lahkusime.



Ajal, kui te Moskvasse naasite, polnuks sealsete tänavate kaunistamine Stalini piltidega võimalik. Nüüd on see seoses 9. mai pidustustega taas päevakorda kerkinud.


Jah. Aga ma loodan, et kuna meil on 9. maini aega, suudame saavutada, et neid portreesid ei tule.



See on kuidagi šokeeriv.


Loomulikult. Nagu Saksamaa paneks välja [Adolf] Hitleri portreed. Vahe on selles, et Saksamaa kaotas ja meie võitsime sõja. Aga sõja võitsime meie – rahvas –, mitte tema.



Minu isa ei tulnud sõjast tagasi. Minu jaoks võitsid sõja tema ja teised, kes ei tulnud tagasi, ja ka need, kes tulid. Isegi mina, tüdruk, olin selles osaline, kuigi ma polnud rindel, tegime me rasket tööd, elasime rasketes tingimustes selle nimel, et sõda võita.



Siin räägitakse tavaliselt kuritegudest, mida Stalin pani korda meie rahva kallal. Aga kõige rohkem oli tema režiimi all kannatajaid ju venelaste seas.


Mitte rohkem, aga ka mitte vähem kui teiste rahvaste hulgas. Tuleb märkida, et Stalinile polnud tähtis rahvus, ta ise oli ju üldse grusiin ja grusiinid kannatasid tema ajal väga rängalt. Venelased ka. Kedagi ei säästetud.



Minule on see fakt endastmõistetav. Kuid vaadake, osa vanu inimesi pole ikka veel üle saanud ideoloogilisest positsioonist, mida neisse kasvatati, kui nad olid lapsed ja noored. Meil on ka noori inimesi, kes räägivad Stalinist: «Mida, ta oli hea juht!» Nad räägivad nii seetõttu, et kooliõpikutes kujutatakse Stalinit kui efektiivset juhti.



Mina mäletan, kuidas Stalini ajal oli. Ma olin siis, kui ta suri, 25-aastane. Täiskasvanud inimene. Ma mäletan, kuidas me elasime ja millised ajad need olid. Aga noored inimesed õpivad tema kohta raamatutest ja ka televiisorist näidatakse meile, kui suurepärane inimene ta oli.



Kuidas te kirjeldaksite enda läbisaamist praeguste Vene võimukandjatega?


Teate, it’s not my business (e.k see pole minu asi – toim). Mulle pole nii tähtis, kellest saab 2012. aastal president, kas taas [Vladimir] Putinist või [Dmitri] Medvedevist või kellestki teisest. Meie olukord muutub reaalselt paremaks siis, kui meie kodanikuühiskond tugevneb.



Üheski riigis pole presidendiks ingel, aga tähtis on see, et ühiskond oleks piisavalt tugev. Sellega peab tööd tegema. Aga see, kes on parem ja kes on halvem, ma pole kriminoloog.



Putin kutsus teid ka oma inimõiguste komisjoni.


Jah. See oli igati normaalne. Ma ei ole poliitik. Ma olen õiguste kaitsja. Ükskõik, kes võimul poleks. Me nõuame, et ükskõik, milline võim ka siin ja praegu poleks, austaks inim- ja kodanikuõigusi.



Ja kui president tahab kuulda minu nõu inim- ja kodanikuõiguste küsimuses, olen valmis seda andma. Küsimus on selles, et kahjuks meid eriti ei võetud kuulda. Aga olnuks imelik, kui ma ei oleks kodanikuõiguste kohalt nõu andnud – it is my business (e.k see on minu asi – toim)!



Mul on selles suhtes väga mugav positsioon. Ma räägin kõigile seda, mida mõtlen – nii presidendile, ajakirjanikele kui oma sõpradele. Aga president – ma olen väga rõõmus, kui ta mitte ainult ei kuula mu nõu, vaid selle järgi ka talitaks.



Kas Medvedev on teilt nõu küsinud?

Tavaliselt koguneb inimõiguste komisjon kaks korda aastas. Mullu aprillis esinesin demonstratsioonide küsimuses. Rääkisin, et konstitutsiooni ja põhiseaduse mõttes on meil kõik korras, aga tegelikkuses pole miski korras.



Näiteks Kaliningradis ei kuulata, mida inimesed räägivad. Palun, minge välja ja karjuge, mida tahate, aga võimud teevad, mida nad tahavad. Ka­liningradi oblastis pani kuberner kinni linna parima haigla ja kodanikud nõudsid, et see haigla avataks. Nad hakkasid korraldama neljapäeviti pikette. Igal nädalal läks 50 inimest piketile seda nõudma.



Ajaks, kui mina sellest presidendile rääkisin, oli toimunud juba 40 piketti. Keegi neid ei kuulanud ja keegi haiglat ei avanud. Ja mina ütlesin, et kui asjad on nii, siis selline valitsus ei saa olla stabiilne. Stabiilne on valitsus, millele on võimalik esitada oma nõudmisi, pretensioone ja palveid, minna tänavatele ning võimud võtavad kuulda.



Mõne aja pärast oli toimunud 60 meeleavaldust, siis oli Kaliningradis juba suur miiting, kus osalesid erinevad parteid ja organisatsioonid. Kui president kuulanuks mullu aprillis mu nõu, olnuks Kaliningradis ehk kõik korras ja poleks toimunud massimeeleavaldusi.



Mitu korda on teid kui aktivisti vahistatud?


Mitte kordagi. Sest ma ei loe mullust intsidenti (31. detsembril – toim.) arreteerimiseks, see oli kinnipidamine. Sest mind peeti kinni kell kuus õhtul ja juba kella 11ks olin kodus.



Aga kodanikuõiguslaste jurist ütles mulle: «Mihhailovna, andke nad ebaseadusliku kinnipidamise eest kohtusse.»



Ja ma esitan ebaseadusliku kinnipidamise pärast kohtule kaebuse. Sest ma ei teinud midagi sellist, mille eest mind võiks kinni pidada. Isegi lumehelbekese kostüümi kandsin, sest ma tahtsin minna uusaastajalutuskäigule.



Tõsi, kostüümil oli number 31, viitega Vene Föderatsiooni põhiseaduse 31. paragrahvile, mis tagab õiguse rahumeelselt meelt avaldada ja piketeerida.



Ljudmilla Aleksejeva


•    Vene inim- ja kodanikuõiguslane, kes on alates Nõukogude ajast astunud vastu võimude omavolitsemisele väga erinevatel teemadel alates 1960ndatel tagakiusatud kirjanike eest seismisest ja lõpetades praeguste võimude käitumisega Inguššias.



•    Sündinud 1927. aasta 20. juulil Jevpatorias Krimmis.



•    1950. aastal lõpetas Moskva Riikliku Ülikooli arheoloogina, 1956. aastal lõpetas Moskva Majanduse ja Statistika Instituudi.



•    1952. aastal astus ka kommunistlikku parteisse, 1968. aastal visati ta sealt välja.



•    1976. aastal osales Moskva ­Helsingi Grupi asutamisel.



•    1977. aastal sunniti Aleksejeva Nõukogude Liidust emigreeruma. Tema ja ta pere kolisid USAsse. Seal jätkas ta tegevust inimõiguslase ja Moskva Helsingi Grupi välisesindajana.



•    Teda on tunnustatud Olof Palme auhinna, europarlamendi Sahharovi auhinnaga, Leedu, Prantsusmaa ja Saksamaa riiklike autasudega ning 2005. aastal valis Vene Juudikogukondade Föderatsioon ta aasta inimeseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles