/nginx/o/2008/05/15/41038t1hbc6e.jpg)
Neljapäevast laupäevani Jerevanis toimunud NATO Parlamentaarse Assamblee julgeolekuseminaril Lõuna-Kaukaasia arengute kohta räägiti muuhulgas Venemaa kallaletungist Gruusiale 2008. aasta augustis.
NATO julgeolekukonverentsil Jerevanis räägiti Venemaa kallaletungist Gruusiale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vene-Gruusia plokis tegi suurepärase ettekande Potomaci instituudi analüütik David Smith,» kirjeldas konverentsil Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee esindajana viibinud riigikogu liige Andres Herkel oma ajaveebis.
«Mõttetu on arutada, mida tegi või mõtles president Mihheil Saakašvili tolle augustipäeva hommikul, kui sõda valla pääses. Asi on hoopis selles, et tegemist oli pikalt ja hästi ettevalmistatud sissetungiga venelaste poolt. Sellele eelnes Putini Müncheni-kõne ja terve kaskaad sõjakaid avaldusi, kus lubati teha kõik selleks, et Gruusiat ohjeldada,» kirjeldas Herkel räägitut.
NATO Bukaresti tippkohtumise nõrk positsioon andis sõjakäigu ettevalmistamisele vaid hoogu juurde. See polnud üksnes rünnak Gruusia vastu, vaid Gruusia lääneliku arengutee ja Lääne kui sellise vastu.
Põhja-Kaukaasia plokis esines Moskva Carnegie Instituudi teadur Aleksei Malašenko. Ta iseloomustas olukorda pettumuse, stabiilsuse puuduse, totaalse korruptsiooni, töötuse ja ühiskonna demoderniseerimise mõistetega. Malašenko sõnul toimub Põhja-Kaukaasia vabariikides ühiskonna islamiseerumine ja arhaiseerumine, mida on Venemaal tulevikku vaadates järjest raskem ohjata.
Karabahhi olukord on väga selgelt läbi põimunud Türgi-Armeenia suhtesoojendamisega. Lepped on allkirjastatud, kuid pole parlamentides ratifitseeritud. Türgi sisemeeleolud ja eriti tema traditsiooniline liitlane Aserbaidžaan nõuavad Karabahhi konflikti lahendamist n-ö. samas paketis.
Seevastu rahvusvahelised tegelased tahaks ühe probleemi kaelast ära saada ja peavad selle sidumist teise probleemiga ebaõigeks. Nii väljendus näiteks OSCE Parlamentaarse Assamblee Karabahhi raportöör Göran Lennmarker Rootsist.
Aserbaidžaanile see lähenemine ilmselt ei sobi. Kuna Aserbaidžaani võimuesindajad ei saa tulla üritusele, mis toimub Jerevanis, siis kajastub Bakuu hoiak siin valitsusväliste ekspertide suu läbi.
«Euroopa peab arvestama, et Nabucco torujuhet ei tule, kui Aserbaidžaani muresid seoses Karabahhiga lihtsalt ignoreeritakse,» ütles Ilgar Mämmädov, kes tavaliselt on tuntud oma maa valitsuse terava kriitikuna inimõiguste ja demokraatia küsimustes.
«Tegelikult oli energiajulgeoleku plokk ainus, mille ülesehitusele pean etteheite tegema. Seda teemat on Lõuna-Kaukaasia kontekstis ikka väga lootusetu arutada, kui ühtegi aserit laua taga pole. Aga nii oli: kohal oli üks Euroopa teoreetik ja kaks armeenlast, minister ja ekspert,» leidis Herkel.
«Valitsusväline armeenlane läks koguni nii kaugele, et arvas aserite puudumise põhjuseks selle, et Bakuus pole ühtegi korralikku spetsialisti energiakandjate ökonoomika alal. Eks põhjus pidi siis peituma selles, et iga «korralik ekspert» otsustaks Karabahhi küsimuse esmalt Armeenia kasuks ja tõmbaks siis Euroopa-suunalised torujuhtmed otse läbi Armeenia, mitte vingerdades Gruusia kaudu,» kirjeldas Herkel.
«Teisalt tuleb tunnistada, et ega see korraldajate viga ole, et aserid on Armeeniasse tuleku suhtes tõrksad. Nagu nad ütlevad: riigid on siiani sõjaseisukorras. Teineteise süüdistamise ägeduses on armeenlased ja aserid üsna võrdsed, aga kuna seekordsel seminaril olid aserid kohal vaid kahe väga hea valitsusvälise eksperdiga, kes igale provokatsioonile ei allunud, siis ei suutnud tüli seminari sisukust varjutada,» võttis Herkel toimunu kokku.