Sel nädalal Tallinnas töövisiidil käinud Kosovo peaminister Hashim Thaci ütles eksklusiivintervjuus Postimehele, et tema riik ootab Eesti ettevõtjate investeeringuid ning loodab meie kogemuste varal ühel päeval Euroopa Liiduga ühineda.
Kosovo loodab Eesti eeskujul ELiga liituda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2008. aasta veebruaris end iseseisvaks kuulutanud Kosovot on praeguseks sõltumatu maana tunnustanud 65 ÜRO liikmesriiki, Eesti nende seas. Kaks aastat hiljem üritab Euroopa üks vaesemaid riike kohale meelitada välisinvestoreid, et sõjast ning endise Jugoslaavia poliitikast räsitud infrastruktuuri üles ehitada.
Mainekates rahvusvahelistes ajakirjades viimastel kuudel ilmunud reklaamides pööratakse pearõhku just Kosovo nooruslikkusele. «Kosovo – noored eurooplased,» on tunnuslause. Kosovo on demograafiliselt Euroopa noorim maa – keskmine iga on 25. Seda potentsiaali pole aga veel ära kasutatud, kuid Thaci sõnul on rahvas endiselt optimistlik, olgugi et kahe aasta tagused kõrged ootused veel päris täitunud pole.
Tegu on teie esimese visiidiga Eestisse. Kuidas seda hindate?
Koostöö Eesti ja Kosovo vahel on väga sõbralik ja viljakas. Kosovo rahva nimel pean väljendama oma tänu Eesti riigile ja rahvale meie iseseisvuse tunnustamise eest. Nüüd üritame luua väga spetsiifilist ja ainulaadset suhet, millega samuti kaasneks edasine koostöö. Meie rahva ja riikide tee iseseisvuseni ja riikluseni oli väga sarnane ning see muudab koostöö veelgi lähedasemaks. Nüüd, mil Eesti on nii NATO kui ka ELi liige, liitub ka Kosovo loodetavasti nende organisatsioonidega.
Kas leppisite kokku ka mingites konkreetsetes sammudes, kuidas koostööd edendada?
Jah, koostööpõld saab olema lai: põllumajandus, e-valitsemine, haridus, IT, maakataster. Eesti tundub olevat [neis valdkondades] üpris oivaline näide. Kosovo võib potentsiaalsete Eesti investeeringute jaoks atraktiivseks muutuda, alates energeetikast, lõpetades ITga. Ka turism ja suusakuurortid.
Kas koostöö on pigem seda laadi, et meie inimesed jagavad teile nõu või tähendab see eeskätt rahalist toetust läbi ELi struktuuride?
Me võime nimetada seda kahepoolseks koostööks, mis on midagi enamat kui niisama tehnilise abi andmine. Näiteks hariduse vallas toimuvad meil tudengite vahetused Eestiga, praegugi tudeerib mitu meie üliõpilast siin. Samas oli Eesti Kosovo vankumatu toetaja viimasel rahvusvaheliste doonorite konverentsil.
Eesti on ka esindatud rahvusvahelistes organisatsioonides, mis Kosovos tegutsevad – KFORis, rahvusvahelises tsiviilbüroos (nn Ahtisaari paketi raames loodud ELi eriesindaja büroo – H.V.), ELi õigusmissioonis EULEX, nii et on päris suur kohalolek.
Nagu ma aru saan, käib koostöö praegu pigem ühes suunas – Eesti annab abi Kosovole. Kas on mingi valdkond, milles teie saate meile kasuks olla?
Olen üpris kindel, et meie suhe muutub vastastikuseks. Ma arvan, et pinnas koostööks on Kosovos juba olemas, näiteks investeeringute vallas, mis tooksid tulu nii Eesti ettevõtetele kui Kosovo ühiskonnale. Telekommunikatsioon, energeetika, mineraalid – need võiksid olla head lähtekohad.
Kas te visiidi käigus Eesti esindajatelt ka kriitikat kuulsite?
Üldiselt oli suhtlus äärmiselt sõbralik. Rõhk oli suhete arendamisel. Peaminister Ansip käis Kosovos eelmisel aastal, aga ma loodan, et need visiidid muutuvad sagedasemaks, näiteks presidendi ja parlamendi esimehe poolt. Enamik kõnelustest oli suunatud rohkem koostöömeetmete leidmisele kui ajas tagasi vaatamisele. Üks peamisi punkte oli Eesti kogemus ELi liitumistingimuste täitmisel. See kogemus ja nõuanne, mis te meile annate, saab ka meie jaoks teejuhiseks.
Nii Eesti liidrid kui Euroopa Liit on kiitnud teie valitsuse edusamme viimase kahe aasta jooksul. Samas on nad rõhutanud, et peate reformidega jätkama. Mis on suurimad probleemid, millega Kosovo praegu rinda pistab?
Pärast iseseisvuse väljakuulutamist on edu saavutatud ja reformiprotsess jätkub justiitssüsteemis ja õigusriigi juurutamisel. Meile meeldib mõelda, et oleme reformimeelne valitsus, kuid väljakutseid on palju. Eriti sotsiaalne kriis – Kosovo on üpris alaarenenud ja on ka etnilisi erimeelsusi seoses Põhja-Kosovoga, mida pole siiani demokraatliku valitsemise alla saadud.
Mis roll on teie valitsusel Kosovo riigi juhtimisel? Kõrvaltvaatajale tunduvad Euroopa Liit ja ÜRO Kosovos üpris suurt rolli mängivat.
Kosovo on jätkuvalt rahvusvahelise järelevalve all, arvestades riigi lähiajalugu. ÜRO roll rahvusvahelise administraatorina on sisuliselt unustatud. Seega pole enam Kosovo haldamist ja juhendamist, pigem nõustamine ja järelevaatamine.
Seega kui valitsus mingi otsuse teeb, ei pea ta kelleltki heakskiitu küsima?
Lõpliku otsuse teeb ikkagi Kosovo ning need organisatsioonid seda ka näha tahavad, aga muidugi on konsultatsioone ja nõustamist.
Mainisite investeeringuid, mida Eesti võiks teha. Seni on Kosovol olnud raskusi väliskapitali meelitamisega – miks?
Kosovo staatus oli kuni 2008. aastani määratlemata. Nüüd on Kosovot tunnistanud 65 riiki maailmas. Seega vastab Kosovo seadusandlus rahvusvahelistele standarditele. Meil on läbipaistvad institutsioonid ja investeeringute võimaldamiseks ehitatakse üles üpris atraktiivset keskkonda.
Ikkagi – Kosovo infrastruktuur – maanteed, veevärk, elektrivarustus – on endiselt äärmiselt kehvas korras.
Viimase kahe aasta jooksul oleme elektrivarustust laiendanud kuni 40 protsendi võrra. Tootmine on kasvanud 15 protsenti. Üritame praegu ehitada uut, 500-megavatist elektrijaama, mis on tohutu investeering. Kahe aastaga on ehitatud 600 kilomeetrit uusi maanteid ja lähikuudel hakatakse ehitama superkiirteed, mis ühendab Albaania Serbiaga. Uued investeeringud aitaksid arengut veelgi kiirendada.
Kosovo on saanud viimase kümne aasta jooksul Maailmapanga andmetel kolm-neli miljardit dollarit abi. Kuid ikka on tegemist on ühe Euroopa vaeseima riigiga.
Peaksite silmas pidama Kosovo ajalugu ja sajandit, mil Kosovo kannatas represseeriva riigi all. Nii et kuni ajani kümme aastat tagasi, kui sõda lõppes, polnud mitte mingeid investeeringuid. Alles pärast seda oleme hakanud tegelema riigi arendamisega. Areng kui selline hakkas pihta alles hiljuti. Kui võrrelda kümne aasta tagust Kosovot tänasega, on erinevus hämmastav.
Kosovo töötus ulatub praegu 40 protsendini, samas on tegemist äärmiselt noore ühiskonnaga. Riik vajab ülesehitamist, välisriigid on nõus abistama ja ka nooruslikku energiat peaks jaguma – miks siis töötus ometi nii kõrge on?
Muidugi on noored Kosovo suurim potentsiaal. Demograafiliselt oleme vist tõesti Euroopa noorim riik. Elutempo on üpris dünaamiline. See dünaamika on seotud kõrgete ootustega, mis inimestel pärast iseseisvumist olid.
Maailmapank ja IMF on meid kindlasti palju aidanud, kuid meid muudab rahulikuks see, et oleme loonud tuleviku jaoks kindla baasi. Varsti saab Kosovo osaks üldisest Euroopa tööturust ja kuigi meil on praegu ebaõnn kanda Euroopa vaeseima riigi tiitlit, on rahvas tulevikku vaadates optimistlik. Need võimed on olemas ja neid tuleb arendada, sest lõppude lõpuks on riik nüüd vaba.
Sõja ajal põgenes Kosovost kümneid tuhandeid inimesi, kes läksid elama Šveitsi, Saksamaale ja mujale. Kui palju neist nüüdseks vabale kodumaale naasnud on?
Need, kes sõja ajal lahkusid, tulevad tagasi. Enamus on juba tagasi tulnud. Kuid mõistagi on Kosovol oma diasporaa, millel on sidemed oma pereliikmetega. Diasporaa, mis Kosovol näiteks Ühendriikides on, aitab kaasa ka investeeringutele. Nad on pärast sõja lõppu päris palju investeerinud ja nad on mitmete edukate ettevõtete omanikud.
Milline on serblaste olukord Kosovos?
Mis puudutab Põhja-Kosovos elavaid serblasi, on meil nende reintegreerimiseks strateegia. On õigusnormid, sotsiaalmajanduslikud sammud ja võimu detsentraliseerimine läbi valimiste, mis meil juba on toimunud. Kosovo serblased osalesid suurel hulgal mullu novembri kohalikel valimistel. Nii et peab tegema pidevaid jõupingutusi, et serblasi täienisti lõimida, eriti riigi põhjaosas, kus hetkesituatsioon on väga keeruline ja see ei saa jätkuda.
Milliseid konkreetseid samme selleks on võetud?
Oleme järginud president Ahtisaari juhiseid, mis näeb ette võrdsete õiguste tagamist kõigile rahvustele, eriti serblastele. Võimaldame Kosovos elanud serblastele, kes pagesid, riiki tagasi tulla ja siin elada. Kosovo valitsus aitab neil oma elu ja kodu taastada.
On nad poliitiliselt esindatud? Kas neil on õigus oma emakeeles õppida?
Jah, nad kuuluvad Kosovo assambleesse, nad on meie koalitsioonivalitsuse partnerid, serbia keel on üks Kosovo riigikeeltest. Tegelikke probleeme on meil Belgradiga, kes tekitab takistusi ning abiks see ei ole.
Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist kahe aasta eest on Venemaa korduvalt maininud paralleelina Gruusiast lahku löönud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia puhul. Mida te sellisest loogikast arvate?
Võrdlused siin on täiesti ebarealistlikud. Pole olemas riiki, mida Kosovoga saaks võrrelda. Kosovo on unikaalne juhtum ainulaadse ajalooga. Kosovot tabas endise Jugoslaavia koosseisus suur tragöödia, sealhulgas genotsiid. Oma ajaloo vältel oli see vastu oma tahtmist Serbia koosseisus, mis tähendab, et ta annekteeriti. Serbia tuli Kosovosse jõuga ja Kosovos ning kosovolaste vastu pandi toime repressioone, ka genotsiidi.
Kosovo staatus on rahvusvaheliste läbirääkimiste teel saavutatud kompromisslahendus. Kosovo riiklus on sees Ahtisaari plaanis. Ja iseseisvuse väljakuulutamise kooskõlastas Priština mitmete partneritega, näiteks Brüsseli ja Washingtoniga. Venemaa astus sellest protsessist välja viimasel hetkel, kuna polnud nõus selle tulemusi aktsepteerima.
Ent me ei saa teha muud midagi kui oodata, kuni Venemaa kunagi olukorrast aru saab ja meid tunnistab.