Postimees Varssavis: Poola ootas kannatlikult oma presidenti koju

Presidendilossi ümbruskond Varssavis on pühapäeval mattunud lillede ja leinaküünalde merre, mida tuhanded linlased teist päeva järjest lakkamatu voona lisaks toovad.

Punased, kollased, rohelised, sinised, valged klaaskattega leinaküünlad seisavad treppidel. Inimesed paigutavad neid majauste kõrvale, väravate juurde. On südametega küünlaid, ristidega küünlaid, ümmargusi ja kandilisi, väiksemaid ja paraja laterna mõõtu küünlaid.

Igavese tule juures, mida valvab auvahtkond, mõnisada meetrit presidendilossist eemal, näen esimest küünaldemerd. Teine, vähemalt järve mõõtu mälestuspaik on suure kiviristi juures, mis tähistab paavsti kunagist visiiti.

Kuid need on vaid väikesed mitmevärvilised laigukesed võrreldes presidendilossi juures avaneva pildiga. Siin on isegi telefoniputka küünaldega kaunistatud, laternapostide külge on seotud roosid ja lindid. Teist päeva koguneb Varssavi meenutama laupäevahommikuses lennukatastroofis Venemaal Smolenskis hukkunud kaasmaalasi – presidendipaari, sõjaväejuhte, poliitikuid ja ühiskonnategelasi.

President Lech Kaczyński oli aastaid ka Varssavi linnapea ning pühapäeva pärastlõunal ootavad inimesed, et riigipea toodaks nende juurde, tagasi koju. Neil oleks kindlasti palju mugavam jälgida seda televiisorist, kuid ometi on tuhanded inimesed tulnud välja tänavatele – et oma silmaga kas või korraks heita pilt presidendi mootorratta- ja autokorteežile.

Kümned tuhanded leinajad

Anita Alumäe, aastaid Eestis õpetajana töötanud poolatar, kes praegu elab perega Varssavis ja tegutseb tõlgina, ütleb, et tema ja kodused ei suutnud laupäeva hommikul katastroofist kuuldes kuidagi nuttu tagasi hoida.

«Ma tunnen, just nagu oleks keegi meie perest surnud,» tunnistab ta Postimehele heas selges eesti keeles. «Väga-väga kurb on see kõik...»

Alumäe ei suuda seda lauset lõpetada. Samal ajal näitab televisioon kaadreid president Lech Kaczyński põrmu jõudmisest kodumaale.

Rahvasumm lossi ees on nii tihe, et liigutada ei ole üldse võimalik. Eestis on midagi sellist kogetud võib-olla teinekord lauluväljakul, Poolas aga ükskord siiski ka varem – kui saabus teade paavst Johannes Paulus II surmast.

Viimane meenutus noormehelt, kellega rahvasummas juttu alustan, viib tema mõtted selleni, et Poola ei mälesta mitte üksnes oma presidenti. «Me tahame meenutada ka kõiki teisi, kes surid. Ka neid, kelle nimesid meedias niipalju ei näidata.»

Kõrvalt sekkub vestlusse linalakk poolatar. «Minu tuttav oli sellel lennukil stjuardess. Ma küll ei tundnud teda väga lähedalt, aga siiski…»

«On väga palju inimesi, kes tunnevad kedagi, kes tundsid kedagi lennukil olnutest. See on väga paljudele ka isiklik tragöödia,» kõneleb esimene noormees.

«See on tõeline šokk,» sekkub veel kolmas tütarlaps.

Möll rahvasummas jätkub ja viib mind vestluskaaslastest eemale enne, kui jõuan nende nimesidki küsida. Niisuguses rahvamassis ei ole nalja. Megafonidest kõlavad võimude palved astuda kas või pool sammu tagasi. Kuidagiviisi üritab läbi pääseda presidendilossi auvahtkond. Neile tehakse summas ülikitsas rada ning laitmatuis mundreis sõjamehed, püssid õlal, saavad mingi ime läbi isegi rivisammu astuda.

Ootama peab tunde, sest hukkunud president ei kiirusta saabumisega. Rahvas on kannatlik. Otsitakse parimaid vaatekohti. Hinnas on poekeste vaateakende aknalauad – kel õnnestunud neile ronida, naljalt alla ei tule. Kurbust aga häälekalt ei väljendata. On tagasihoidlik sumin, lilled, küünlad ja ootus.

Aeg-ajalt kostab justkui mingeid sireene, rahvas elavneb, kui aga oodatud korteeži veel ei saabu, rahuneb rahvamass taas mõneks ajaks.

Eesti suursaadik Poolas Taavi Toom koges tuhandete, aga tegelikult pigem kümnete tuhandete leinas inimeste tänavaleilmumist juba laupäeval, käies tegemas sissekannet presidendilossis avatud kaastunderaamatusse. Pühapäeva hommikul kirjutas Eesti saadik sissekande ka teise kaastunderaamatusse, mis avati spetsiaalselt diplomaatilistele esindustele mõeldes Belwederi palees.

Suundudes presidendilossist eemale, on võimalik mõne aja pärast taas enam-vähem normaalselt jäsemeid liigutada. Rahvasumm palistab teeäärseid aga lakkamatult edasi. Jõudes kesklinna ühele põhimagistraalile Marszałkowska tänavale, on selge, et nüüd lõpuks saabub ka hukkunud president, teel oma ametikoju. Varssavi inimeste pikk ootamine saab tasutud.

Poola pole seekord üksi

Isegi meeter-kaks tänavaservalt on midagi selgelt näha pea sama võimatu, kui oleks ka kilomeetri kauguselt. Kas Kaczyński möödus meist selles masinas, või juba eelmises? Igatahes on president jõudnud tagasi inimeste juurde, kes soovivad veeta pühapäeva tänavail, et teda veel viivuks näha. Hooti kõlab aplaus – vist ei ole kõik päris kindlad, kas sellisel kurval päeval sobib plaksutada või mitte.

Ootamatu on aga see, mis järgneb ametlikule korteežile riigipea sargaga. Need on kümned mootorratturid ja jalgratturid, kes peavad oma lahkunud presidendiga ühte tempot. Paljudel on punavalge Poola rahvuslipp sõiduvahendi külge kinnitatud. See on osa kodanikuühiskonna järelehüüdest lennukatastroofis hukkunuile, sest niisugust kirjut, ent pühendunud saatjaskonda ülaltpoolt korraldada poleks kindlasti võimalik.

Mõned punased roosid on tänavale jäänud ja tasapinnaliseks sõidetud, justkui mõne algkoolijütsi ruudulise vihiku vahel kuivatatud lilled.

Kortermajade paljudel rõdudel lehvivad musta lindiga Poola lipud. Nii nagu Ameerikas tõi 2001. aasta 9/11 katastroof tähelipud autodele, akendele ja isegi ehituskraanadele, on ka Poola 2010. aasta tragöödial sarnane rahvast ühendav ning oma riigiga kokkukuuluvust väljendav mõju.

On alles teine päev pärast presidendipaari ja Poola delegatsiooni surma, kes sõitsid Venemaale meenutama Katõnis hukatud Poola ohvitsere. Painajalik sümbolism. Ning ees seisab Poolas terve nädalapikkune lein, millega esmaspäeval ühinevad ametlikult mitmed teised riigid, nende hulgas nii Venemaa kui Eesti. Poola ei ole vähemalt seekord üksi jäetud, nagu see nii mitu korda ajaloos on olnud.