/nginx/o/2010/04/21/353293t1hfe79.jpg)
Venemaa maineka inimõigusorganisatsiooni Memorial teatel tegi Vene ülemkohus sammu, mis võib sillutada teed Katõni massimõrvaga seotud dokumentide avalikustamisele.
Katõni veresaun jõuab taas Vene kohtusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu Moskva linnakohtusse pöördunud ühing soovis seoses üle-eelmisel laupäeval Venemaa lääneosas Smolenski lähistel aset leidnud lennukatastroofiga jõuliselt maailma huviorbiiti tõusnud Poola sõjaväelaste massilise tapmise 1940. aastal tunnistamist poliitiliseks repressiooniks.
Kuna inimõiguslaste katsed Moskva linnakohtus kui ka Hamovnitšeski rajoonikohtus takerdusid Vene kohtusüsteemi ja mõlemad kohtuastmed keeldusid Memoriali avaldust läbi vaatama, pöördus ühing Venemaa kõrgeima kohtu poole, mis langetas täna otsuse, et asi tuleb Moskva linnakohtus taas arutlusele võtta, vahendas AFP.
«See on hea märk,» kommenteeris ELi kõrgeima inimõiguste auhinna Andrei Sahharovi preemi pälvinud ühingu juht Arseni Roginski. «See tähendab loomulikult vaid üht: Katõni juhtumi osas ja kui soovite ka Vene-Poola suhetes on aset leidnud teatud nihe.»
Ka paljude poliitikaekspertide hinnangul sõltuvad just 10. aprillil Venemaa lääneosas Smolenskis aset leidnud ja 96 inimelu, seal hulgas Poola presidendi Lech Kaczyński elu nõudnud lennukatastroofi uurimisest kahe riigi vahelised suhted.
Ka Vene sõjaväeprokuratuur on tapmisi uurinud, kuid 2004. aasta septembris uurimine lõpetati, kuna Katõnis toimunut ei peetud sõja- ega inimsusevastaseks kuriteoks.
Varem on kohus tagasi lükanud ka omaste hagid, millega taotleti Katõni metsas hukatute rehabiliteerimist, viidates kuriteo aegumisele ja asjaolule, et sellise kaebuse võivad esitada ainult isikud, kelle õigusi on rikutud.
Pärast seda kui NSV Liit oli vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile okupeerinud 1940. aastal Poola idaosad ja vahistanud muuhulgas sealsed haritlased, riigitöötajad ja sõjaväelased, võttis NLKP poliitbüroo vastu 22 000 vangi hukkamisotsuse.
Smolenskist 20 kilomeetri kaugusel asuvas Katõni metsas lasti maha tuhandeid Poola ohvitsere ja politseinikke. Lisaks hukati neid üle kogu maa asuvates NKVD keldrites ning Ukrainas ja Valgevenes.
Pärast NSV Liidu taganemist kujunes Katõnist propagandistlik sümbol. Poola okupeerinud natsionaalsotsialistliku Saksamaa väeosad teatasid, et on avastanud NKVD poolt hukatute massihaua, kuid NSV Liit lükkas veretöö sakslaste kaela. Teise maailmasõja lõppedes kujuneski sellest niiöelda ametlik versioon, kuid poolakatele oli tõde teada ja seetõttu otsustasid kommunistlikud võimud Katõnist rääkimise üldse keelata.
NSV Liit tunnistas end kuritöös süüdi alles 13. aprillil 1990. aastal, kui kommunistliku impeeriumi viimane juht Mihhail Gorbatšov teatas, et Katõni veresauna pani Jossif Stalini käsul ning kommunistliku partei ja valitsuse tippjuhtide isiklikul heakskiidul toime NKVD. Sellele vaatamata ei kuulutanud toimunut inimsusevastaseks kuriteoks ja leiti, et selle eest vastutavad ainuisikuliselt NSV Liidu tolleaegsed juhid.