Rootsi teadlane: viis positiivset uudist, mida paljud ei tea

Pakistani koolitüdrukud Islamabadis. Foto: SCANPIX

Rootsi Karolinska instituudi teadlane Hans Rosling leidis, et paljudel inimestel pole aimugi, kui palju on maailm viimastel aastakümnetel arenenud ning ka meedia ei kajasta just tihti positiivseid uudiseid. Seetõttu pani ta kirja viis fakti, mis aitavad igaühel maailmavaadet avardada ning näha koduplaneeti pisut parema paigana.

1. Kiire elanikkonna kasv hakkab peatuma

Demograafilised jõud, mis vormisid 20. sajandi globaalset rahvastiku kasvu, on muutunud. 50 aastat tagasi sündis iga naise kohta maailmas keskmiselt viis last. Praeguseks on see langenud aga 2,5-le ning langeb veelgi. Selle taga on kombinatsioon naiste kõrgemast haridusest, ligipääsust rasestumisvastaste vahenditele ja abordile ning laste väiksem suremus.

Viimasel kümnendil on Maal elanud korraga pidevalt ligi kaks miljardit kuni 14 aastast last ning ÜRO arvutuste andmetel püsib see hulk muutumatult käesoleva sajandi lõpuni. Nende kasvades lisandub maailma kolm või neli miljardit täiskasvanut, ent 21. sajandi teisel poolel rahvaarvu kasv peatub.

2. Selge lõhe arenenud ja arengumaade vahel on kadunud.

50 aastat tagasi oli meil selgelt jagunenud maailm, olid arenenud ja arenevad riigid, mis erinesid üksteisest pea kõigi näitajate poolest. Ühed olid rikkad, poliitiliselt mõjuvõimsad, väikeste perekondadega, mille liikmed elasid kaua. Teised olid vaesed, vähemõjukad, suurte perekondade ja madala oodatava elueaga. Vahepealseid variante peaaegu ei eksisteerinud.

Groslingi sõnul ei saa tänapäeval aga maailma kuidagi vaid nende kahe grupi vahel jagada. Endised arengumaad on järele jõudnud nii, et lünki riikide arenguastmete vahel enam ei ole – sellisest arenenud sotsiaalsfääriga rikkast riigist nagu Norra ja Singapur kuni vaeseimate sõdadest räsitud riikideni nagu Kongo Demokraatlik Vabariik ja Somaalia moodustub arenguastmetest katkematu jada.

Suurem osa maailma rahvastikust elab sealjuures sotsiaal-majandusliku skaala keskossa paigutuvates riikides nagu Brasiilia, Mehhiko, Hiina. Türgi, Taimaa ning paljud teised. Sealjuures sarnanevad need keskmised enam skaala tipus asuvatele riikidele, kui mahajääjatele. Pool maailma majandusest ning suurem osa majanduskasvust paigutub väljapoole Lääne-Euroopat ja Põhja-Ameerikat.

3. Inimesed on palju tervemad

50 aastat tagasi oli keskmine oodatav eluiga maailmas 60 aastat. Praeguseks on see aga 70. Lisaks oli see 60 1960ndatel aastatel tulemus, mis saadi arenenud riikide pikkade eluigade ja arengumaade äärmiselt madala oodatava eluea kõrvutamisel ning varjas seega statistika abil äärmiselt suurt lünka. Tänapäevane 70 on aga reaalsus suuremas osas maailmast. Paljude riikide tervisesektor on arenenud palju kiiremini kui nende sissetulekud.

Näiteks on Vietnami tervishoid praegu samal tasemel USA 1980ndate aastatega, ent sissetulek vastab USA 1880ndatele aastatele. Tõusnud oodatava eluea põhjuste seas on ka langenud laste suremus. Endiselt sureb enne viieaastaseks saamist 7 miljonit last igal aastal sündinud 135st miljonist, ent 1960ndatel suri samas ajavahemikus iga viies kõigist sündinud lastest. Praeguseks sureb enne viieaastaseks saamist vaid üks laps 20st ning see näitaja on langustrendis.

Levinud müüt tervishoius on väide, et mida rohkemate vaeste laste elud päästetakse, seda kiiremini kasvab rahvaarv, ent see pole tõsi. Ainult siis kui suurem osa lapsi jääb ellu, tekkib vajadus pereplaneerimisvahendite järele. Naised sünnitavad palju lapsi enamasti siis, kui paljud nende järglastest surevad. Kõige enam saavad praegu lapsi naised sõjast laastatud riikides, kus on kõrgeim imikute suremus nagu Afganistan ja Kongo Demokraatlik Vabariik.

4. Tüdrukud käivad rohkem koolis

25-34 aastased mehed kogu maailmas on veetnud koolis keskmiselt kaheksa aastat ning naised on neil seitsme aastaga tihedalt kannul. Mitmetes vaesemates riikides nagu näiteks Bangladesh, käib alg- ja põhikoolis poisse-tüdrukuid ühepalju. Koolis ei käi praegu umbes 60 miljonit last ning selle põhjuseks on enamasti äärmine vaesus – perekond vajab ellujäämiseks neid kui töökäsi. Kõigest 10% tüdrukutest, kes koolis ei käi, takistavad kultuurilised tabud.

Hariduse kättesaadavus tüdrukute seas on samm soolise võrdõiguslikkuse teel. Kahjuks on aga muutunud ka soolise ebavõrdsuse trendid. Nüüd on peamiseks ebavõrdsuse loojaks hariduse puudumise asemel naistevastane vägivald ja nende eluvalikute piiramine.

5. Ekstreemse vaesuse lõpp on silmapiiril

Majandusteadlaste definitsiooni kohaselt tähendab ekstreemne vaesus päevast sissetulekut, mis on väiksem kui 1,25 USA dollarit (0,93 eurot). Sellise sissetulekuga pere ei tea kunagi, kas neil jagub piisavalt toitu, lapsed peavad kooliskäimise asemel töötama ning surevad sageli tegelikult kergesti ennetatavatesse haigustesse nagu kopsupõletik, kõhulahtisus ja malaaria. Naiste jaoks tähendab see aga kontrollimatut paljunemist ja kuut või enamat last.

Maailmapanga andmetel on aga ekstreemses vaesuses elavate inimeste hulk langenud 1980. aasta kahelt miljardilt praeguseks õige pisut enamale kui ühele miljardile. Paljud elavad küll veel väga madalate sissetulekutega, ent see on suur samm edasi. Inimestel, kes ei ela ekstreemses vaesuses, on vähem lapsi, kellest suurem osa käib koolis.

Andmed viitavad ka sellele, et viimasel miljardil võib lähimate aastakümnete jooksul olla võimalus ekstreemsest vaesusest pääseda. See toimub küll peamiselt nende endi raske tööga, ent ainult siis, kui nende valitsused ja kogu maailm keskendub sellele, et aidata neid ravida ja harida ning tõsta tööviljakust.