Mitte keegi ei kahtle selles, et inimese parim sõber pärineb hundist, ent teadlased on pikalt vaielnud selle üle, kus ja millal nad ikkagi kodustati. Soome teadlased leidsid selle kohta uusi vihjeid.
Inimese parim sõber võib olla eurooplane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjas Science avaldati Soome Turu ülikooli uurimus, mille jaoks analüüsiti iidse ja kaasaegse koera ning tänapäeva huntide DNA-näidiseid, millest selgus, et see võis juhtuda vähemalt 18 000 aastat tagasi Euroopas.
Varasemad DNA-uuringud on kinnitanud, et kõikide eriilmeliste tänapäevaste koerte geneetilised andmed viivad meid tagasi huntideni, kes hakkasid inimestega koos elama Lähis-Idas või Ida-Aasias umbes 15 000 aastat tagasi. Selle tulemuse muutis aga kahtlaseks asjaolu, et paleontoloogid on leidnud suisa 30 000 ja enamate aastate tagant pärinevaid koerasarnaste loomade fossiile.
Turu ülikooli teadur Olaf Thalmann ning tema meeskond püüdsid tekkinud konflikti lahendada. Nad võrdlesid hulga iidsete koerte ja huntide geneetilist materjali elavate koerte ja huntidega.
Analüüsist selgus, et kaasaegsed koerad on kõige lähedamalt suguluses iidsete Euroopa huntidega. Uuringutes kasutatud koerte DNA-näidise dateeriti aga üle 18 000 aasta vanadeks, seega kodustati koerad ilmselt oluliselt varem, kui paljud teadlased seni arvanud on.
Kui Turu ülikooli grupi avastused on tõesed, tähendab see, et koerad hakkasid huntide seast eralduma veel enne, kui inimestel tekkis püsiasustus, siis kui me olime ikka veel kütid ja korilased.
On võimalik, et osad hundid hakkasid inimestega kaasas käima. Võimalik, et alguses hoidsid nad distantsi ning sõid omaette inimeste toidulaua jääke, siis aga muutusid nad taltsamateks ning nad hakkasid kuuluma inimgruppide juurde. Inimeste juures elamine oli kasulik, sest suurte ulukite küttimisel jäi üle palju sellist, mis sobis toiduks koerale.
Thalmann kinnitab, et uued kaaslased olid ka inimestele kasulikud, sest 18 000 – 32 000 aastat tagasi olid Euroopa kiskjad tänapäevastest palju suuremad ning läheduses elav hunt oli ilmselt päris hea alarmiandja, kui ta mõnd peletist märkas.
Uuringutulemused ei ole kindlasti ümberlükkamatud ning teaduse kasvavad võimalused võivad tulevikus pakkuda hoopis uusi ja üllatavaid teadmisi nii loomade päritolu kui nende suhete kohta inimestega.
Koerte uurimist ei raskenda mitte ainult asjaolu, et tänapäevased koerad on tänu inimeste pidevale liikumisele ristunud oma liigikaaslastega kõikvõimalikest maailmanurkadest, vaid ka see, et geneetilist materjali segab aegajalt esinev läbikäimine metsikute suguvendade, huntidega.