Amsterdami park pani alkohoolikud õlle eest tööle

Parki koristavad alkohoolikud puhkehetkel. Foto: SCANPIX

Kell 9 hommikul valmistub seltskond alkohoolikuid ühes Amsterdami kuuris tööpäevaks tänavapuhastajatena: neil on näpus nii õlu kui suits.

Päevatöö eest antakse neile meestele 10 eurot, pool pakki suitsutubakat ja viis purki õlut – kaks päeva käimatõmbamiseks, kaks lõunaks ja üks pärast tööd.

«Üks seltskond kroonilisi alkohoolikuid põhjustas tüli Amsterdami Oosterpargis: kaklused, lärm, sobimatud kommentaarid naistele,» kirjeldas Gerrie Holterman, riiklikult rahastatava Vikerkaareprojekti juht. «Meie eesmärk on hoida nad hõivatuna, midagi tegemas, et nad rohkem probleeme pargis ei põhjustaks.»

Alkohoolikud jagati kahte umbes kümneliikmelisse gruppi. Kumbki grupp teeb tööd kolm päeva nädalas. Nende tööpäev algab kella üheksa ajal kahe õlle ja – kui soovi peaks olema – siis ka kohvi joomisega. Seejärel asutakse tänavaid puhastama.

Gerrie paneb kirja, palju keegi õlut võtnud on, kuid tegelikult valitseb seal tema sõnul usalduse õhkkond – alkohoolikud ise peavad arvet, palju nad joonud on.

«Ma usun, et võin rääkida grupi eest ja öelda, et kui nad meile õlut ei annaks, me ei tuleks,» arvas neoonrohelises puhastajavestis Frank. «Me vajame alkoholi, et toimida, see on kroonilise alkoholismi halb külg.»

45-aastase Franki sõnul on ta kaks korda vägivallatsemise eest vangis istunud ja pole kunagi kellegi hüvanguks töötanud.

Lõunaks naasevad mehed kuuri, kus jagatakse sooja lõunat ja veel kaks õlut. Seejärel tuleb pärastlõunane töötsükkel. Umbes kella 15.30 ajal saab seltskond kätte päevalõpuõlle.

«Tuleb mõelda sellele: kõik võidavad,» ütleb Gerrie. «Nad ei ole enam pargis, nad joovad vähem, söövad paremini ja neil on midagi päeva jooksul teha.»

«Kui heroiinisüstijad saavad minna süstimisgaleriidesse, siis miks meie ei võiks inimestele ka õlut anda?» leidis Gerrie.

Projekti osalejate sõnul on nad seal vabatahtlikult ja omadega rahul. «See annab meie eludele mingi struktuuri,» leidis üks mees, kes ei soovinud oma nime öelda.

«Paljudel meist pole aastaid olnud elul mingit struktuuri, me lihtsalt ei tea, mis see on, ja see on meile hea,» lisas Frank.

Ka naabruskonna elanikud paistavad olevat toimuvaga rahul. «Nad teevad midagi kasulikku pargis jõlkumise asemel,» märkis üks anonüümsust palunud naine oma koduukselt.

Erinevad aga osalejate hinnangud sellele, kuivõrd töötegu nende joomisharjumusi mõjutab. «Kui ma koju jõuan, on mul juba olnu tihe päev ja ma ei taha enam ilmtingimata juua,» märgib 48-aastane endine pagar Vincent. «Meil on ka rahulolutunne, töö on hästi tehtud, me panustame ühiskonda hoolimata sellest, et joome.»

«Hea on ka see, et meile antav õlu on lahja, viieprotsendine, mitte 11- või 12-protsendine nagu me varem jõime,» lisab Vincent.

Frank on skeptilisem. «Loomulikult joome me struktureeritumalt, kuid ma ei usu, et me vähem jooksime,» leiab ta. «Kui me siit lahkume, läheme me supermarketisse ja muudame teenitud 10 eurot õlledeks.»

Tema sõnul tulevad vanad kombed ka vabadel päevadel tagasi. «Kui supermarket kell 8.00 avatakse, oleme me esimesed, et saada mõned joogid,» ütleb ta.