Kes on kõige tuntum Saksa poliitik? Kahtlemata Angela Merkel. Kuid arvamusuuringutes, kus Saksamaa elanikel palutakse nimetada oma lemmikuid ka endiste poliitikute seast, edestab Merkelit Helmut Schmidt. Küsitlustes, kus reastatakse läbi aegade kuulsaimad sakslased, jagab Schmidt viiendat kohta Martin Lutheriga, eespool on vaid Johann Wolfgang von Goethe, Konrad Adenauer, Albert Einstein ja Otto von Bismarck. Teda peetakse «vanaks targaks» ja «Saksa dalai-laamaks»,
Pisut raske hingamine, tuhmunud kuulmine ja ratastool on peaaegu ainsad, mis reedavad, et Schmidt tähistab tänavu oma 95. sünnipäeva, olles juba praegu kõige kauem elanud Saksa kantsler ajaloos. Paljud peavad teda seejuures ka Saksa ajaloo parimaks.
Schmidt oli Saksa Föderatiivse Vabariigi liidukantsler aastatel 1974–1982, pärast Willy Brandti ja enne Helmut Kohli. Tema varasem elulugu on läbilõige Saksamaa lähiajaloost: ta teenis natsiarmees, sõdis idarindel, sattus sõjavangi. Pärast sõda liitus ta Saksa Sotsiaaldemokraatliku Parteiga ja tegi kõrgelennulist poliitikakarjääri.
Kuigi Schmidt on aktiivsest poliitikast juba pikalt eemal, on tal oma erakonnas endiselt imetlusväärne autoriteet, kui ta vahest harva kõnet peab, kuulatakse teda hinge kinni pidades. Meedias arutletakse öeldu üle nädalaid, justkui oleks ta endiselt riigijuht.
Üks põhjus, miks Schmidtist lugu peetakse, on tema karismaatiline isiksus. Vaatamata kõrgele vanusele on tema maneerid jäänud samaks: kõigutamatu rahu, peen iroonia, ülbe kõnestiil, ahelsuitsetamine ükskõik mis ajal ja kohas.
Ta oskab rääkida keerulistest asjadest lihtsalt, säilitades samas sügavuse. Schmidti vastused on tihti napisõnalised, ent elegantsed ja enesekindlad.
Schmidt on üks liberaalse päevalehe Die Zeit Hamburg väljaandjaid, kuid tema poliitilised vaated erinevad paljuski väljaande seisukohtadest.
Oma väljaütlemistes pole Schmidt üksnes natsionalistlik, vaid tihti isegi rassistlik ja homofoobne. Mõned näited: «Oli viga avada uks Türgi töölistele», «Multikultuursus ja demokraatlik ühiskond ei sobi kokku», «Ma olen sakslaste, mitte homode kantsler».
Iga teine poliitik pälviks sääraste väljaütlemistega avalikkuse hukkamõistu, kuid Schmidtile antakse tema poliitiline ebakorrektsus alati andeks. Ka paljud teised reeglid ja normid, mida «tavalised inimesed» peavad järgima, pole Schmidti jaoks olulised. Näiteks ei loobu ta kuskil oma sigarettidest.
Vahet pole, kes pärast sügisesi valimisi Saksamaad valitseb, märgib Schmidt: «Meie Euroopa naabrid – Prantsusmaa, Hispaania ja teised – ootavad, et Saksamaa lõpuks maksab. Ma ennustan, et nii see ka läheb. Samas pole saksa rahvas ega poliitikud selleks valmis.»
Schmidt soovitab kõigil eurotsooniga liituda soovivatel riikidel seda praegu mitte teha. «Ei Bulgaarial, Rumeenial, Poolal ega Lätil. Kui te täna ühinete eurotsooniga, siis olete nõus majaga, mille puhul pole selge, kuidas see tulevikus välja nägema hakkab.»
Schmidt meenutab, et 1990ndate alguses lubati uusi, ühist finantspoliitikat tagavaid ameteid. «Tegelikkuses on meil endiselt ainult üks institutsioon – Euroopa Keskpank,» märgib Schmidt, kelle sõnul on vaja uut ametit, mis teeks järelevalvet mitte üksnes eurotsooni riikide kulutuste, vaid ka sissetulekute üle.
Kui Schmidtilt küsida, kes võiks Euroopat juhtida ja sellise institutsiooni luua, vastab ta: «Kindral de Gaulle võiks seda teha, nagu ka Winston Churchill.» Aga Angela Merkel? «Kindlasti mitte.»
«Ma olen põhimõtteliselt selle vastu, et sakslane selle rolli võtab. Vahet pole, kas Merkel, [sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat Peer] Steinbrück või keegi teine.» Miks? «Kuue miljoni juudi pärast, kelle sakslased Teise maailmasõja ajal tapsid. Sellest on möödas juba 60 aastat, kuid see taak pole üksnes minu põlvkonna õlgadel, vaid jääb ka nende põlvkondade õlgadele, kes pole veel sündinud.»
Kui Saksamaa või sakslased tahavad Euroopas juhtivat poliitilist rolli või vähemalt olla võrdsemad võrdsete seas, seisaksid Saksamaa naabrid sellele edukalt vastu, arvab Schmidt, kelle sõnul võib Saksamaa selle tagajärjel sattuda isolatsiooni.
Küsimuse peale, kas eurotsooni kriisiriigid peaksid järgima Saksamaa mudelit, vastab Schmidt: «See on halb mudel. Halb selles mõttes, et meie väliskaubanduse bilanss on palju aastaid ülejäägis. Igal aastal ekspordime 240 miljardit eurot rohkem, kui impordime. Me peame pingutama, et rohkem importida. Kõige asjakohasem lahendus oleks tõsta Saksamaal palgataset.»
Millisena näeb Schmidt Saksa-Vene suhteid? Ta mainib alustuseks, et sakslaste ja venelaste suhted on paremad kui sakslaste ja poolakate omad, ning meenutab, et kuigi Venemaa territoorium on suur, elab seal sama palju inimesi kui väikeses Jaapanis.
«Venemaa on endiselt suur sõjaline jõud, tuumajõud. Kuid riik ei tooda esmaklassilisi masinaid, see pole kõrgelt arenenud tööstusega riik,» möönab
Schmidt, kelle sõnul elab Venemaa endiselt toormaterjalide – gaasi ja nafta – ekspordist. «Seega, ma ei hinda Venemaa tulevikuperspektiive positiivselt.»
Schmidt kahtleb, kas Venemaa suudab 21. sajandil hoida oma suurt territooriumi. Et vältida tulevikus võimalikku konflikti Hiinaga, püüab Venemaa Schmidti sõnul luua liitu postsovetlike riikidega, tugevdada suhet Süüriaga jne. «Siiani on nad olnud edukad. Kas see ka tulevikus nii on, kui kaua Putin võimul püsib, ma ei tea. Igatahes tähendab Putin vene inimestele suurepärast valikut pärast Jeltsini kümnendit,» arvab Schmidt.