Aasta pärast Delhi grupivägistamist - kas seksuaalvägivalla ohvrite jaoks on midagi muutunud?

India kommunistliku partei liikmed korraldasid täna järjekordsete grupivägistamisjuhtumite tõttu meeleavalduse. Foto: SCANPIX

Indiat ja kogu maailma vapustanud jõhkrast grupivägistamisest Delhis on möödunud peaaegu aasta, vahepeal on India tänavatel toimunud lugematu hulk proteste, kus meeleavaldajad nõuavad naiste kaitsmist. Uuendati isegi karistusseadustikku, politseiprotseduure ja kohtumenetlusi, ent India lähenemine seksuaalkuritegudele on siiski paljuski minevikus kinni.
 

Õige pisut enne kurikuulsat Delhi vägistamisjuhtumit, mille tõttu suri üks piinatud 23-aastane naine, vägistati linna läheduses 17-aastane neiu, kirjutab BBC.

Oli pärastlõuna, neiu kõndis oma vanaema juurest koju. Järsku oli tema ümber kamp noori mehi, kes rebisid ta autosse, sõidutasid eraldatud kohta ning vägistasid teda kordamööda. Ründajad jäävustasid selle mobiiltelefoniga ka filmile ning neiu sõnul on sealt selgelt näha, et teda vägistasid kaheksa meest. Süüdi mõisteti neist aga ainult neli.

Neiu on dalit – ta kuulub puutumatute kasti, ründajad on aga kõrgema kastikuuluvusega. Neiu ema sõnul koheldi neid ohvrist paremini isegi kohtus, kus palavas ruumis pakuti vett ainult süüdistatavatele, aga mitte ohvrile. «Süüdistatavate advokaat väitis, et probleem oli ilmselt tema iseloomus ja seadis küsimuse alla asjaolu, et ta üldse kodust väljas oli,» rääkis ohvri ema.

Kastipõhine diskirimineerimine keelustati Indias ametlikult juba 1950. aastal, ent dalitid peavad siiani sageli võrdse kohtlemise nimel kõvasti võitlema. Mis puutub aga vägistamisohvritesse, siis kastist olenemata püütakse kuriteo toimumises süüdistada sageli nende endi ebasobivaid iseloomuomadusi.

Üks osa probleemist on India aegunud seadused – seksuaalakti, kus penetratsiooni ei toimu, nimetatakse tänu 1860. aastast pärinevale karistusseadustikule näiteks endiselt «naise tagasihoidlikkuse solvamiseks». Juuraprofessor Mrinal Satishi sõnul aitab selline keelekasutus kaasa naiste süüdistamisele – leitakse, et nad polnud piisavalt tagasihoidlikud.

Iganenud lähenemiste hulka kuulub ka kurikuulus kahe-sõrme-test. Test on täpselt see, millena see kõlab: ohvrit läbi vaatab arst sisestab tuppe kaks sõrme ning püüab kindlaks teha, kas neitsinahk on terve või mitte ja kas subjekt on «seksiga harjunud».

Testi võttis kasutusel 1920ndatel üks Prantsuse arst ning sellest sai kiiresti tavapraktika. Testi kasutatakse tänini hoolimata sellest, et 2003. aastal otsustas isegi ülemkohus, et isiku seksuaalkogemused ei tohiks vägistamisjuhtumite puhul olulised olla.

Advokaat ja naiste õiguste eest seisja Rebecca John kurtis, et isegi kui suurtes linnades on arstid taolisest lähenemisest loobunud, on see maapiirkondades siiski väga levinud ning nö testitulemusi võivad kaitsjad ohtus kasutada.

Samuti on jätkuvalt probleemiks asjaolu, et vägistamisest teatavaid naisi ei pruugita üldse tõsiselt võtta. Sageli jäävad vägistamisteated seetõttu isegi registreerimata. Sama juhtus esialgu ka grupivägistamise ohvriks langenud 17-aastase neiuga. Tema isa sooritas aga tütre vägistamisest saadud trauma tõttu enesetapu.

Uute seaduste kohaselt saab aga politseinikke vägistamise registreerimata jätmise korral karistada.

Probleemiks on samas ka naiskorrakaitsjate puudus – neid on vaid kolm protsenti. Naistel oleks raskest teemast sookaaslastega lihtsam rääkida.

Endiselt kardavad paljud, et seaduste muutmisel võidakse neid ära kasutama hakata. Indias hinnatakse endiselt kõrgelt naiste neitsilikkust, mistõttu kardetakse, et seksuaalselt aktiivne noor naine võib ohvrisõbralikumate seaduste korral hõlpsamini enda vooruslikkuse kaitseks valesüüdistusi esitada.

Viimase aasta jooksul on vähemalt toimunud pidev seksuaalvägivalla teemaline arutelu India ajakirjanduses ning tegutsenud mitmed kodanikuliikumised, mis püüavad olukorda parandada. Aktivistid ja seksuaalvägivalla ohvrid nendivad siiski, et praegu on õigluse jalule seamine endiselt raskendatud.