Vene politoloogi Leonid Davidõvi hinnangul on elamispindade vähesus üks tegur, miks venemaalased üha vähem riigisiseselt oma elupaika vahetavad ja selle asemel üha rohkem välismaale suunduvad.
Politoloog: elamispindade nappus mängib venemaalaste elus suurt rolli
27. mai 2010, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljaandes Profil ilmunud artiklis väidab politoloog, et siseriiklik migratsioon Venemaal on langenud 1897. aasta tasemele, mis tema hinnangul on elanikkonna loiduse, bürokraatlike takistuste ja elamispindade vähesuse tulemus, kirjutas Aserbaidžaani diplomaatiaakadeemia direktor ning pikka aega USA valitsust Venemaa ja Balti küsimustes nõustanud analüütik Paul Goble oma ajaveebis.
Tema sõnul on samal ajal kasvanud Venemaa elanike väljaränne välisriikidesse ning politoloogi hinnangul takistab riigisisese migratsiooni madal tase Venemaa majandusarengut.
Oma artiklis tõi Davidõv välja asjaolu, et NSV Liidu elanikele kehtinud liikumispiirangud kehtivad sisuliselt ka tänapäeva Venemaal, kus administratiivsed takistused piiravad inimeste vaba liikumist.
Artikli kohaselt on viimase 20 aasta jooksul riigisisene migratsiooni Venemaa Föderatsioonis langenud 2,5 korda, mis teeb Venemaast ühe kõige vähem mobiilse rahvastikuga arenenud riigi. Kui Venemaa elanikud vahetavad oma elu jooksul elupaika 1,5 korda, siis võrdluseks Ameerika Ühendriikides elavad inimesed teevad seda 13 ja Suurbritannia elanikud seitse korda.
Davidõvi sõnul ei saa alahinnata selle näitaja tähtsust ajal, mil maailma üks suurimaid nafta- ja gaasitootjaid seisab silmitsi demograafilise kriisi ning majandusraskustega. Demograafiline statistika näitab, et enam kui 55 protsenti riigisiseselt elamispaika vahetada soovivatest Venemaa elanikest tahab kolida Moskvasse, veel 20 protsenti soovib aga elada pealinna ümbruses.
Politoloog nimetas Venemaa elanike sotsiaalkultuurilist loidust hiiglaslikuks, sest ainult kümme protsenti elanikkonnast on valmis kolima mõnda teise kohta Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Seitse protsenti Venemaa elanikest on nõus aga kolima teise riiki.
Davidõvi hinnangul mängib selle näitaja kujundamisel administratiivsetest takistustest olulisemat rolli elamispindade vähesus, mis on privatiseerimise tulemus, kuna selle tagajärjel vähenes oluliselt üüripindade arv. Praegu kuulub üüritava elamispinna hulka vaid viis protsenti kõigist elamispindadest, enamikes lääneriikides on vastav näitaja aga 50 protsenti.
Poliitikateadlase sõnul peaks Venemaa propageerima oma elanikkonna hulgas riigisisest mobiilsust, kuid kriisiajal on seda raske teha, kuna inimesed ei soovi võtta kolimisega seotud riske. Ülevenemaalise avaliku arvamuse uurimiskeskuse (VTsIOM) hiljutise küsitlusel kohaselt on pärast majanduskriisi algust vähenenud nende venemaalaste osakaal, kes on nõus kolima 16-lt kümnele protsendile.
Davidõvi ennustuse kohaselt on majandussurutis riigisisese migratsiooni vähenedes veelgi pikem ja sügavam ning inimesed peaksid mõtlema migratsioonipoliitikale kui võimalusele sellest majanduslikult kasu saada. Pikemas perspektiivis võimaldab edukas migratsioonipoliitika vähendada ka Moskvasse ja idast läände suunduvate inimeste hulka, sest regionaalsetes keskustes kasvab elukvaliteet.