Prantsuse eurosaadik: KAVi missiooni ajendas mälestus Rwandast

Arnaud Danjean kuulub küll praegu opositsioonis olevasse konservatiivsesse UMPsse, kuid kiidab siiski sotsist presidendi François Hollande'i otsust Kesk-Aafrikas sekkuda. Foto: Andres Haabu

Prantsusmaal pole Kesk-Aafrika Vabariigis (KAV) suurt majandushuvi, küll aga kummitab neid siiani 20 aasta tagune mälestus sellest, kuidas Rwandas sadade tuhandete inimeste julma tapmist ei peatatud, väidab europarlamendi julgeolekukomisjoni prantslasest esimees Arnaud Danjean.

Mille poolest erineb KAVi missioon mullu alanud Mali operatsioonist?

Ma saan aru, et inimesed väljast näevad KAVi järjekordse Prantsuse missioonina Aafrikas. Tegelikult on see märksa erinev Malist, kus me pidasime sõda ühe selgelt identifitseeritud terroristliku rühmitusega, kes tahtis riiki üle võtta.

Sõdureil on õigus otsida läbi ja ära võtta relvi – näiteks Bosnias või Rwandas neil desarmeerimise mandaati polnud. Nad võivad ka sõjalise vastuse anda ükskõik millisele ohule, mida nad vastavalt tajuvad. Usun, et oleme õppetunni kätte saanud.

Kesk-Aafrika Vabariigiga on teistsugune lugu. See pole sõda, kuigi seal toimub sõjaline missioon kindlustamaks pealinna, välistamaks kokkupõrked erinevate rühmituste vahel ja kaitsmaks tsiviilisikuid.

See on pigem klassikaline ÜRO rahuvalvemissiooni tüüpi operatsioon – selline, nagu oli teatud hetkel Bosnias, nagu on olnud paljudes Aafrika piirkondades, näiteks Kongo DVs. Samas on KAV teatud mõttes keerukam kui Mali, kus oli sõda ning teada vaenlane ja territoorium, kus tuleb võidelda.

KAVi ei saadeta sõdureid võitlema. Nad saadetakse heidutuseks, et vältida verevalamist ja humanitaarkriisi. Kuid selle käigus võivad nad jääda kokkupõrgete vahele lõksu, nagu juhtus Prantsuse missiooni alguses. Moslemid ja kristlased võitlesid üksteise vastu, kõigil olid omad rühmitused, mõnikord pidid prantslased sekkuma, et nad üksteisest eraldada ja desarmeerida.

Kesk-Aafrika missioon on piiratum haardelt, territooriumilt ja tõenäoliselt ka ajaliselt – Prantsusmaal öeldakse, et see kestab mõned kuud, mitte aastaid.

Miks ei võiks Aafrika Liit ise oma mandril korda hoida?

Jah, tegelikult vastutab seal Aafrika Liit (AL). Ainus probleem on see, et nad ei suutnud kohe pakkuda piisavalt sõdureid ja varustust. Sestap võttis ÜRO Julgeolekunõukogu detsembris vastu resolutsiooni, millega paluti sekkumist prantslastelt ALi toetuseks.

Prantsusmaa on alati öelnud, et nende sõdurid on seal ainult selle tühimiku täitmiseks, mis kulub eelnenud katastroofist täiemahulise ALi missioonini. Sama ootavad nad ELi üksustelt.

Aasta lõpuks peaksid sealt väljas olema nii ELi kui Prantsuse sõdurid?

Jah. Kui me sellest kõigepealt Prantsusmaal rääkisime, siis sõdurite väljasaatmisest kuuest kuust kuni aastani. Aasta on absoluutne maksimum. ELi missiooni puhul on küsimus pigem kuues kuus. Selle aja jooksul jõuavad Aafrika riikide väed üle KAVi ja ka vägivalla tase peaks langema, mistap pole vajadust pikaajalise ja suure ELi kohaoleku järele.

Millised on lahingureeglid? Mõned inimesed on avaldanud kartust, et sinna saadetavad ELi sõdurid võivad sattuda Srebrenica või Rwanda tüüpi olukorda, kus nad vaatavad sekkumisõiguseta pealt verevalamist.

Rahuvalve-tüüpi missioonidega kaasneb see risk alati. Sõdurid tahavad vastaspooli eraldada, aga kui neil pole luba sekkuda, võivad nad jääda silmitsi veresaunaga.

Prantsuse lahingureeglitega seda probleemi pole – need on üsna jõulised. Sõdureil on õigus otsida läbi ja ära võtta relvi – näiteks Bosnias või Rwandas neil desarmeerimise mandaati polnud. Nad võivad ka sõjalise vastuse anda ükskõik millisele ohule, mida nad vastavalt tajuvad. Usun, et oleme õppetunni kätte saanud.

Usun, et ka ELi lahingureeglid saavad olema üsna tugevad, kuigi iga sellel osalev riik tuleb oma reeglitega. Mõned maad võivad tulla omaenese suuremate piirangutega.

Milline olukord valitseb praegu väljaspool pealinna Banguid?

Bangui olukord on praeguseks suhteliselt parem. Suur osa moslemivõitlejaist on desarmeeritud ja evakueeritud. Nende seas oli palju palgasõdureid välisriikidest, ennekõike Tšaadist ja Sudaanist, kellest osa on naasnud kodumaale. Mujal riigis on jätkuvalt probleeme.

Territooriumilt on KAV tohutult suur – kaks korda nii suur kui Prantsusmaa, aga inimasustusega kohti, kus võiks probleeme tekkida, on suhteliselt vähe. Banguist väljapoole vägede saatmine on ennekõike ALi ülesanne. Samas tahaksid prantslased anda oma ülesandeid Banguis üle ELi missioonile, et nad ise saaksid liikuda pealinnast edasi. Kaaluti ka võimalust, et ELi missioon võiks hakata turvama Banguist Kameruni viivat maanteed, mis on KAVi peamine logistiline tuiksoon, kuid sellest siiski loobuti.

Praeguse variandi kohaselt hoiaksid ELi väed ja prantslased korda Banguis, AL liiguks mujale ja prantslased toetaksid neid ka seal kohati.

Mis tundeid tekitab Prantsusmaal ülejäänud ELi praegune valmisoleku tase nendega KAVi kaasa tulla?

On kaks probleemi.

Üht mainis president François Hollande ka detsembris ELi ülemkogu lõpus – rahaline solidaarsus. Sekkumine maksab Prantsusmaale palju, KAVi puhul muidugi vähem kui Malis, kus meil kulub hinnanguliselt 800 miljonit eurot. Mali pluss KAV läheb Prantsusmaale maksma miljard eurot.

Prantsusmaal on tunne, et ta tegutseb teiste eurooplaste huvides, aga kannab selle kulud üksi. Meil pole probleemi vägede saatmisega, aga ehk tuleks nende kulusid ELi riikide vahel jagada. Näiteks Saksamaa-sugune rikas riik, kes keeldub sõjaliselt sekkumast, võiks rahaliselt rohkem panustada. Me ei räägi ainult rahast, vaid ka solidaarsusest. Selles küsimuses peaks Catherine Ashton koostama juunikuuks raporti. Olen kindel, et see ei saa talle lihtne olema. Mul pole illusioone.

Teine aspekt on rohkem poliitiline – kuidas EL oma prioriteete defineerib. Kas me leiame, et ebastabiilsus Aafrikas on ELile prioriteet, mis õigustab sõjalist sekkumist.

Tundub, et prantslastel oleks sellele küsimusele erinev vastus kui suurel osal ülejäänutest.

Mali pakkus huvi paljudele, sest sealt lähtuv terrorism ja kuritegevus ohustasid stabiilsust ELis. Seal võinuks tekkida väike Afganistan või Somaalia: väga ebastabiilne, terroristide ja kurjategijate tugiala, meist mitte väga kaugel. Suuremale osale ELi riikidest sobis Mali kui midagi nende strateegilistele huvidele olulist.

Sama ei kehti KAVi kohta. Seal on kohutav humanitaartragöödia, kuid samasuguseid humanitaartragöödiaid on ka mujal: Lõuna-Sudaanis, Somaalias, Kongos. Kõik olid selle kohutava humanitaartragöödia pärast kurvad, kuid paljud eurooplased lisasid, et on küll kurb, kuid kas on meie asi sinna sõjaväge saata? Mõned läksid veel kaugemale ja kahtlustasid Prantsusmaad oma huvide edendamises, neokolonialismis.

Prantsusmaal pole KAVis spetsiifilist majandushuvi: see on väga vaene riik, seal küll on mõned kaevandused, aga nende toodang on väike. Küll aga on Prantsusmaa jätkuvalt traumeeritud 20 aastat tagasi Rwandas juhtunust, me mäletame kirkalt, kuidas me seal genotsiidi ei peatanud. See ongi meie sekkumise põhipõhjus.

Aga miks ei sekkuta KAVi naaberriigis Lõuna-Sudaanis, kus algas verevalamine umbes samal ajal?

Minu andmete kohaselt seetõttu, et Lõuna-Sudaaniga tegeleb USA – neil on seal naftahuvid. Nad palusid ELilt vaid diplomaatilist vahendust, sest meil on Aafrika Sarve eriesindaja. Sõjaliselt ei taha keegi Lõuna-Sudaani minna ja poliitiliselt on seal suurem USA huvi.

Kuivõrd pandi Prantsusmaal tähele, et Eesti esimesena teie abipalve peale käe tõstis?

Seda pandi tähele. Minu arvates oli see märkimisväärne. Olen sellest Twitteris korduvalt kirjutanud: teie riigi ja sõjaväe suurust arvestades oli see märkimisväärne Euroopa solidaarsuse ilmutamine. Kui selline väike Põhjala riik nagu Eesti suudab Aafrika missioonile välja panna 55 sõdurit, on häbiväärne, kui Saksamaa ja Inglismaa ütlevad, et nad ei osale.

1960. aastast on Prantsusmaa pea kord aastas kusagil Aafrikas sekkunud. Kuidas te ennustate, milline on järgmine riik, kuhu te väed saadate?

Ma loodan, et me ei pea seda tegema. Meil on püsibaasid Senegalis, Djiboutis ja Tšaadis. Terrorismivastase võitluse jaoks on meil nüüd valmisolek ka Nigeris, Malis ja Kesk-Aafrikas. Me hoiame need väed valmis, aga me tegelikult ei taha sekkuda, sest see on kulukas.

Prantslaste soov on hoida see piirkond stabiilne. Teiseks tahame pakkuda suuremat tuge ALile, et too suudaks üles ehitada oma kiirreageerimisjõud.