Elu pärast kartvad vene homod tahavad Euroopas asüüli saada

Möödunud aasta juunis ründasid Peterburis meelt avaldanud geiaktiviste homovastased. Foto: SCANPIX

Pavel oli olnud kümme aastat avalikult homoseksuaalne, enne kui tal tuli möödunud aastal oma kodulinnast Novosibirskist lahkuda.

Kui aga 27-aastane Vene arst möödunud aprillis Saksamaale asüüli paluma saabus, teadis ta, et aeg on kappi tagasi minna. Veetes asüülitaotlejate ühiselamus aega koos konservatiivsete afgaanide ja tšetšeenidega,  süvenes Pavelis veendumus, et ta ainus, kelle Euroopasse jäämise soovi taga on seksuaalne orientatsioon.

«Kui laagris oleks keegi teada saanud, oleksin võtnud oma asjad ja lahkunud,» sõnas lähedaste turvalisuse huvides perekonnanime avaldamisest keeldunud Pavel Raadio Vaba Euroopale.

Aktivistid ja sõbrad soovitasid Pavelil leida Venemaalt lahkumiseks muid teid, sest asüülitaotlejad võivad otsust mitmeid aastaid oodata ning varasemast ajast pole teada ka ühtegi juhtumit, mil geist venelasele oleks Saksamaal põgenikustaatus antud. Möödunud sügisel sai aga Pavelist esimene selline inimene. Nüüd rääkis jänesekõrvadega halli dressipluusi kandev Pavel ajakirjanikule, et tunneb end Berliinis juba kodusemalt kui kogu Novosibirskis veedetud elu jooksul.

Vene geikogukonnas on emigreerumissoov pärast nn geipropaganda seaduse vastuvõtmist tunduvalt suurenenud. Saksamaal Vene homoseksuaalse abistava mittetulundusühingu Quarteera aktivist Regina Elsner aitas ka Pavelil advokaati leida ning tema sõnul küsiti ühingult varem korra kahe kuu jooksul, kuidas Saksamaal vene geid saaksid asüüli taotleda, kuid nüüd küsitakse neilt sama küsimust kaks-kolm korda nädalas.

Möödunud aasta novembris otsustas Euroopa inimõiguste kohus, et geidele ei tohiks asüüli alternatiivina soovitada kodumaal diskreetsemalt käituda. Küll jäi otsuse puhul segaseks, kas seaduse kohaselt oleks ka näiteks Vene geidel õigus Euroopast varjupaika saada. Novembri kohtuotsuse puhul taotlesid asüüli kolm Aafrika meest ning nende puhul võeti arvesse, et kodumaal võib neid tõepoolest ähvardada kriminaalmenetluse oht.  

Novosibirski aktivist Bulat Barantajev sõnas, et geikogukonnas räägitakse üha sagedamini riigist lahkumisest, sest võimude vaikival heakskiidul tegutsevad spetsiaalselt geisid ja lesbisid sihtmärgiks võtvad rahvaaktivistid.

Barantajev jutustas ka loo oma meesoost sõbrast, kes hiljuti meelitati võltspimekohtungule. Romantilise õhtu asemel ründas teda hoopis kümneliikmeline meestejõuk. Politsei peatas küll rünnaku, kuid ühelegi meestest süüdistusi ei esitanud.

Pavel sõnas Raadio Vaba Euroopale, et just riigi sanktsioonide ja vägivallaohu kominatsioon ärgitas teda Venemaalt lahkuma. «Kui inimesed mult küsivad, kas Venemaal eksisteerib või ei eksisteeri homofoobiat, vastan eitavalt. Seal eksisteerib hoopis idoodistumine ja teatud tüüpi rahvuslik hirm ja viha,» ütles ta.

Pavel lisas, et tema jaoks ei piisa sellest, et ta saaks oma partneriga koos kuskil pimedas elada. «Ma tahan perekonda, minu jaoks pole vahet, kas nad on bioloogilised või lapsendatud. Ma tahan normaalseid vabadusi,» ütles ta.

15 000 venelast taotlesid möödunud aastal Saksamaal asüüli, enamik neist oli pärit rahutust Põhja-Kaukaasiast. Paljude taotlused vajavad veel läbivaatamist või on juba tagasi lükatud, kuid Pavel sai oma loa kätte viie kuuga – ja seda riigis, kui asüülitaotlejad võivad oma otsust mitmeid aastaid oodata.