Kuidas suutsid Esimeses maailmasõjas sõdurid taluda kaevikusõja kohutavaid tingimusi, küsis uudisteagentuur AFP kolmelt ajaloolaselt.
Kuidas suutsid sõdurid Esimese maailmasõja kohutavaid tingimusi taluda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Düsseldorfi ülikooli ajaloolane Gerd Krumeich selgitas sõdurite sitkust patriotismiga. «Nad olid kõik patrioodid ja lisaks olid nad täiesti veendunud, et eesliinil olles kaitsevad nad oma kodumaad. Muidugi mängis ka distsipliin oma rolli, nagu ka solidaarsustunne ja lojaalsus kaasvõitlejate vastu, keda ei saanud hüljata. Kuid kõige tugevam emotsioon oli alati sügav usk sellesse, et nad on seal oma kodumaa kaitseks.»
Dublini Trinity College’i ajaloolase John Horni sõnul suutsid sõdurid võitlust jätkata osalt traditsioonilisest refleksist kuuletuda võimule. «Kuid arenenumates maades nagu Suurbritannias, Saksamaal ja Prantsusmaal andis hoogu rahvusliku identiteedi ja võitluse õigustatuse tunne. 1914. aastal arvasid kõik võitlejad leeridest hoolimata, et nad võitlevad enesekaitsesõda.»
Lisaks tõi Horn välja, et ka mängis oma rolli distsipliin ja repressioonide oht, kuid ähvardused üksi ei oleks suutnud sõdureid lõputult võitlema sundida, sest näiteks Venemaal ja Prantsusmaal puhkesid 1917. aastal mässud.
«Võitluskaaslaste vaheline solidaarsus oli ka oluline, kuid samuti illusioon, mida sõdurid pikalt oma juhtidega jagasid – et järgmine rünnak toob lõpuks võidu, õigustades juba valatud verd. 1917. kukkus see illusioon kokku ja see tõi kaasa mässud. Lõpuks oli küsimus juba vastupidavuses, võit oleks seda õigustanud ja kaotus reetnud,» ütles Horn.
Paris-Ouest Nanaterre’i ülikooli ajaloolane Annette Becker sõnas AFP-le, et algul suutsid sõdurid olusid taluda, kuna neid ei sunnitud kuigi kaua korraga eesliinil olema. «Kaks-kolm päeva ja siis nad vabastati. Enamik sõdureid nägi suhteliselt vähe tigedat võitlust. See ei tähenda, nagu poleks eesliinil juhbe olnud, suuremate lahingute ajal oli seal täiesti kohutav.»
«Verdunis jäid mõned sõdurid kaheksaks päevaks ilma toidu, joogivee, või abijõududeta eesliinile. Verduni kirjeldati õigustatult elava põrguna: maatasa tehtud maastik, kus pole puid, pole rohtu, pole mitte midagi. Sõdurid hüppavad mürsukraatrist mürsukraatrisse, õhus hõljuvat roiskuvate surnukehade lõhna saadavad surijate karjed. Kuid kaugemal olid elutingimused palju talutavamad, kuigi head nad ka ei olnud.»
«Teisi võitlejaid motiveeris illusioon, et järgmine lahing toob kauaigatsetud võidu. 1917. aastast alates veenis see sõdureid üha vähem. Kuid nad jätkasid sõdimist, sest nii paljud nende kaaslased olid surma saanud ning loobumine oleks tähendanud nende reetmist,» lisas Becker.