/nginx/o/2014/02/18/2831468t1h1221.jpg)
Prantsuse parlament arutab täna resolutsiooni, millega tahetakse lõpuks tunnistada nende riigi rolli varastatud laste skandaalis, mis puudutab 20 aasta vältel 1600 Réunioni saare mudilase Prantsusmaale viimist.
Prantsusmaa kahetseb Réunioni laste küüditamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1960ndail iseloomustasid kaugel India ookeanis asuvat saart kõrge töötus ja kõrge sündivus. Prantsusmaal hakkas samas paljudes maapiirkondades rahvastik järjest vähenema.
Olukorra lahendusena tulid Prantsuse poliitikud ideele, et riigi hooldusel olevad Réunioni lapsed võiks toimetada emamaale. Tegelikult polnud paljud neist aga sugugi mitte orvud, vaid lapsed vaestest ja kirjaoskamatutest peredest, kes ei suutnud vastu panna ahvatlusele, kui nende järglastele lubati helgemat tulevikku Prantsusmaal.
Avalikkus hakkas programmi märkama, kui üks selle ohvriks langenud laps kaebas Prantsuse riigi oma sunniviisilise Prantsusmaale viimise eest kohtusse. Jean-Jacques Martial nõudis miljard eurot alaealiste röövimise, kinnivõtmise ja küüditamise eest miljard eurot.
«Miljard, see on nagu euro, see on sümboolne,» põhjendas Martial. «Kui palju on väärt lapsepõlv, täiskasvanute poolt reedetud saamine, valitsuse hullus, vanemate pisarad?»
Martial oli seitsmeaastane, kui ta aastal 1966 Prantsumaale konvoeeriti. Tema 250-pealises laste grupis oli ka imikuid.
Laste küüditamise ideele tuli viienda vabariigi esimene peaminister Michel Debré. Tema rajatud ülemere departemangude migratsiooniarengu amet viis laste sundkolimist emamaale läbi 20 aastat.
Lubatud parema elu asemel tabas paljusid lapsi hoopis šokk, kui nad troopilisest kliimast Kesk-Prantsusmaale koliti. Samuti ei täitunud tihti nende hariduse osas antud lubadused – mudilaste tulevik jäi suures osas sõltuma nende adoptiivpere suvast.
Sotsioloog Philippe Vitale’i sõnul oli Michel Debré visioon jakobiinlik ja ülinatsionalistlik. «Tema jaoks olid korsiklased, bretoonid ja Réunionilt tulnud kõik sama ja ta uskus assimiliseerimisse,» selgitas ta. «Samal ajal polnud me veel tegelikult omaks võtnud lastepsühholoogia ideed.»
Täna Prantsuse parlamendi ees seisev eelnõu tunnistab, et kahju küüditatud lastele oli pöördumatu.