Kümne minutiga eestlasest lätlaseks

Veiko Spolītis valdab nii eesti, läti kui ka leedu keelt. Foto: Peeter Langovits

Kas eesti päritolu Veiko Spolītis on meie agent lõunanaabrite juures või on asi hoopis vastupidi?

Olgu Tallinna või Riia südalinn, Veiko Spolītis tunneb end mõlemal pool kui kohalik. Ja tõenäoliselt teab ta ka päris mitut vastutulijat, kellega hoogsalt paar lauset vahetab. Eestlasega eesti, lätlasega läti keeles. Kui seltskond on rahvusvahelisem, siis veel mitmes keeles.

Ükski politoloog Spolītise kõrgharidusdiplomitest ei pärine küll Lätist, ometi on ta seni tööd ja poliitikat teinud oma isamaal. Tema türklannast naine, kes on oma karjääri üles ehitanud Istanbulis, ja väike poeg tõmbavad teda aga hoopis Türki.

Mis rahvusest te olete?

Kui läksin uut passi tegema – eelmine sai viisadest täis –, mõtlesin, et lihtsuse huvides võiks sinna kirjutada «eurooplane». Et aga eurooplast rahvusena ei esine, siis olen liivimaalane, baltlane, eestlane, lätlane...

Läti passis pole ju rahvust kirjas?

Euroopa Inimõiguste Kohus soovitas Lätil passist rahvuse välja võtta, selle üle on päris palju väideldud. Vahepeal võetigi välja, nüüd võib inimene rahvuse passi märkida, kui ise soovib.

Mis siis teil sellel kohal seisab?

Mitte midagi. Määrav on kodakondsus, ja see on mul praegu Läti oma. Samas oleks võimalik saada ka sünnijärgne Eesti kodakondsus, aga kuna Eestis ei ole, erinevalt Lätist, kaks kodakondsust lubatud, siis paraku jään praegu oma Eesti kodakondsusest ilma.

Minu meelest on rahvuse küsimus 19. sajandi teema. Tänapäeva Euroopas on tähtis see, kuidas inimene ise ennast määratleb.

Praegu me räägime eesti keeles, ma tunnen end selles tugevana, olen eestlane. Kümne minuti pärast kohtun aga võib-olla mõne lätlasega ja pean end lätlaseks. Multikultuursest perekonnast pärit inimese puhul on see loomulik, sest sa kasvad üles mitme kultuuriga.

Kuidas teie multikultuurne perekond tekkis?

Ema abiellus 1970. aastal Lätti, kus ta oli kohtunud mu lätlasest isaga. Ka ema ise pärineb segaperekonnast, tema isa on baltisaksa ja eesti päritolu Felix Pilt, emaema on pärit Viljandimaalt ja n-ö puhas eestlanna. Seega, ema poolt olen eesti ja baltisaksa päritolu. Isa poolt on mul kõik lätlased. Ema vanemad on Karksi-Nuiast, isa perekond Tartust.

Mis keeles te esimese sõna ütlesite?

Hea küsimus. Ma isegi ei tea. Selle peaks järele uurima.

Alguses oli muidugi rohkem lätikeelsust, kuid suved veetsin ma vanaema juures Tallinna lähedal Pildikülas, mis on mu vanaisa nime järgi ka nime saanud, ja siis käis kõik muidugi eesti keeles. Lisaks oli Tallinna ümbruses võimalik vaadata Soome televisiooni, sealt tuli ka soome keel. Nii need kultuurid tulevad!

Keskkooli lõpetasite Lätis, aga ülikooli tulite Tartusse.

Jah, keskkooli lõpetasin Lätis. Kohe Tartusse ei tulnud. 1989. aastal võeti veel Nõukogude kroonusse, ja mu emal oli hirm, et mind saadetakse Afganistani. Kolm mu klassivenda läksidki, õnneks tulid kõik tagasi. See ajendas mind kindlasti ülikooli sisse saama. Seega läksin Daugavpilsi pedagoogilisse instituuti õppima inglise keelt, et ka kodunt eemale saada.

Tartus valisin alguses soomeugri keelte kateedri. Et oli muutuste aeg, stipendiumisüsteem kadus ja tuli mõelda, kuidas ära elada, võtsin aasta akadeemilist puhkust ja käisin Ameerikas sugulastel külas.

Kui tagasi tulin, sain teada, et Rein Taagepera on avanud sotsiaalteaduskonna. Pikemalt mõtlemata läksin sinna üle. 1996. aastal lõpetasin Tartu Ülikooli esimeses sotsiaalteaduskonna lennus.

Põhimõtteliselt lihtsalt astusite ühe kultuuriruumi ja sõpruskonna juurest teise juurde?

Keelt osates on see märksa kergem. Kujutan ette, et inimesel, kes peab keele omandama, kohanema ja aru saama, kuidas kultuurikoodid töötavad, on raske. Mulle oli see täiesti loomulik, kuna keel oli suus.

Palju aitas korporatsioon, mis on nagu teine perekond. Siis muidugi «ramsielu», mis teeb Tartu eriti omapäraseks: sa lähed ülikooli raamatukokku, teed oma õppetööd, pärast lähed kohvikusse, kus kohtud kellegagi, lepid kokku milleski.

Tartu elu on lätlaste jaoks väga omapärane, sest Lätis paraku sellist ülikoolielu ei ole. Ülikool – kui me vaatame sedasama Tartut või Oxfordi või Yale’i või Harvardi – on campus. Riias seda kahjuks ei ole.

Miks te Eestisse ei jäänud?

Mul ei olnud Eesti kodakondsust. Kui oleksin selle valinud, siis võimalik, et oleksin siia jäänudki. Et mul oli aga Läti pass, siis läksin Lätti tagasi. Sealt edasi otsustasin minna Budapesti Kesk-Euroopa Ülikooli, tegin seal magistrikraadi Euroopa uuringutes ja rahvusvahelistes suhetes. Ja siis naasin Lätti: see, mis pass sul taskus on, määrab suuresti su elu.

Õigusjärgsetel kodanikel on ju teise passi võtmine teoorias võimalik…

Aastatel 2006–2009 mõtlesin selle peale üsna palju. Siis aga kohtasin oma naist ja küsimus langes päevakorrast ära.

Miks te neil aastatel Eestit kaalusite?

Sest asjad ei läinud hästi. Poliitikas oli palju probleeme korruptsiooniga. Mul on alati olnud võimalus võrrelda Eestis ja Lätis toimuvat. Tihti mõtled, miks seda või teist ei võiks olla Lätis. Kirjutasin ja võrdlesin ning ühel hetkel mõtlesin, et aitab. Aga siis lõi jällegi sisse mõte, et võitle!  Läksin poliitikasse ja sellest ajast olen olnud poliitikas ja üritanud võidelda.

Kas nendesse aastatesse mahub mingisugune veelahe Läti poliitikas?

2009. aasta märts on kindlasti veelahe Läti poliitikas. Sellele järgnes parlamendi laialisaatmine, mis oli positiivne, sest lasi nii proovile panna Läti põhiseaduse kui ka puhastada Läti poliitikat. Paraku pole lootus, et erakonnad muutuvad sellest kvaliteetsemaks, täitunud nii kiiresti, kui alguses arvati. Võrreldes kas või Eestiga.

Erakonnad on olemas, kuid pigem on nad huvigrupid, sest parteipoliitika tugineb pigem isiksustele kui ideoloogilistele kaalutlustele.

1999. aastast peale on Lätis iga valimine toonud uue erakonna. Kui me vaatame järgmistele valimistele, on tulekul taas uusi erakondi, kes on avaldanud taas pretensioone võimule. Eks vaatame, eks Läti poliitika muutub jälle huvitavaks.

Naastes isiklikumate teemade juurde: mainisite, et otsustasite jääda Lätti, kui kohtasite oma naist. Samas pole ju teie naine lätlane ega ela Lätis.

Ta on türklanna.

Kuidas näeb välja pereelu, kui abikaasa elab hoopis Türgis?

Praegu on tõesti kohvrite otsas elamine, ja see pole kerge. Mida aeg edasi, seda raskem on. Poiss kasvab ja ma ei näe teda nii tihti, kui sooviks. Meie ühise elu alguses töötasin ülikoolis ja tegin oma loengu­graafiku selliseks, et viibisin rohkem kui pool aastat Istanbulis, ülejäänud aja pidasin siin loenguid.

Millega teie naine tegeleb?

Mu naine on jurist Türgi suurimas korporatsioonis Sabancı Holding. Ta on tegelikult päris palju saavutanud mehekeskses Türgi ühiskonnas, ja juba seetõttu ei taha ma kindlasti lüüa  rusikaga vastu lauda ja öelda, et nüüd…

Eks elu näitab, kus me lõpuks koos saame olema. Praegune elu on väsitav nii talle kui mulle ega saa kindlasti lõpmatuseni kesta.

Mis keelt te kodus räägite?

Omavahel räägime inglise keelt. Poeg Antoniga räägin mina läti keelt ja Gaye türgi keelt. Arvestades, kui harva ma seal olen, on Anton praegu pigem türgikeelne, kuid ma olen kindel, et nagu mina õppisin suviti vanaema juures ära eesti keele, õpib Anton ära ka läti keele.

Türgis saad aru, kui väärtuslikus kohas me siin elame. Meil on puhtaim loodus, puhas toit, me ei pea pulbripiima jooma. Kui maandud lennukiga Istanbulis, siis näed, kuidas saastatud õhk on nagu kuppel linna peal. Kohas, kus elab 15 miljonit inimest, on probleeme nii prügi väljavedamise kui puhta veega. Me elame peaaegu et paradiisis.

Aga milles seisneb Eesti paradiisi ja Läti paradiisi vahe?

Eestlased on oma riikluses palju kindlamad. Lätlased armastavad patriotismi välja näidata sellepärast, et tahavad seda tõestada endale ja venelastele. Sellel on mitu põhjust: koolisüsteem ja ülikoolisüsteem ja ka üldine venestamispoliitika, mis mõjutas Lätit rängemalt.

See, kuidas vene vähemus end üleval peab, on olnud omaette teema nii Lätis kui Eestis. Minu meelest oleme mõlemad üsna hästi hakkama saanud, kuid usun, et pärast valimisi tuleb see teema taas päevakorda – kuidas neile seletada, et Eesti, Läti ja Leedu riiklus ei ole üleminev nähtus.

Arvate, et kohalikud venelased ei saa sellest ikka veel aru?

Vaadates nende internetiruumi ja lugedes artikleid, tuleb see selgesti välja. Praegu on loodud isegi registreerimata mittetulundusühing Mittekodanike Kongress. Üks selle juhte ütles Süüria-teemalisel diskussioonil ametlikult, et Pihkva dessantdiviis peaks Läti okupeerima.

Kui tihti teilt Eestis küsitakse varvaste arvu kohta?

Sõprade hulgas seda ikka juhtub. Aga on olnud ka juhtumeid, kus inimesed tulevad tänaval vastu, ütlevad, et tunnevad mind televisioonist, ja küsivad muu hulgas, et kuidas teil nende varvastega siis on.

Lätlastel midagi samasugust eestlaste kohta pole öelda?

Eestlaste suhtes ringlevad lätlaste seas Vene meedia mõjul «kuumade eesti poiste» naljad. Eestlasi nimetatakse Juhaniteks – vaiksed nagu Juhanid jne. Teatakse, et nad on natuke aeglasemad kui lätlased. Kuigi kui võrrelda lätlasi ja leedukaid, on omakorda lätlased aeglasemad.

Veiko Spolītis

Sündinud 5. septembril 1971 Riias.

Haridus: Tartu Ülikool, politoloogia; Kesk-Euroopa Ülikool, rahvusvahelised suhted; Genfi Ülikool, rahvusvahelised suhted; Helsingi Ülikool, lõpusirgel doktorantuur.

2001–2010 eri kohtadel Riia Stradinsi Ülikoolis, 2010–2013 Läti asekaitseminister,  Läti Rahvusvaheliste Suhete Instituudi teadur.

Kuulub Lätis konservatiivsesse Ühtsuse erakonda ja Eestis korporatsiooni Revelia.

Riiklikud autasud: Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk (2012), Suomen Leijonan ritari (2013).

Keeleoskus: läti ja eesti emakeelena, lisaks inglise, prantsuse, soome, vene, saksa, leedu ja türgi.

Arvamus

Eerik Marmei

Eesti suursaadik Poolas

Kohtusin Veikoga tema Tartu õpingute esimestel nädalatel ja temast sai kiiresti sõpruskonna asendamatu liige. Usun, et need, kes toona aktiivset üliõpilaselu elasid, tundsid teda ühel või teisel viisil. Ta tõi oma entusiasmi ja üdini positiivse olekuga erksust eestlaste tihti vaos­hoitud maailma. Samas arvan, et Veiko sai Tartust parima osa eestlase maailmapildist ning need aastad kujundasid oluliselt tema hilisemat identiteeti.

Veiko on kosmopoliit selle sõna parimas tähenduses – tal puuduvad eelarvamused teiste rahvaste ja kultuuride suhtes, ta suhtub erinevustesse sügava lugupidamisega. Ta on ka väga empaatiline, hoolib siiralt oma sõprade ja tuttavate käekäigust. Ta on ühtaegu Eesti lätlane ja eestlane Lätis. Suurepärane sillaehitaja!