Simferopolist paarikümne kilomeetri kaugusel Perevalne asulas, kus tavapäraselt baseeruvad Ukraina relvajõudude 36. brigaadi sõdurid, valitseb nüüdseks teistsugune vaatepilt – vardas lehvivad Vene lipud, meestel on rinnas Georgi lindid ning ühe masina tagaküljel on otsustav kiri: «Surm fašistidele!»
Sissepääsuteedel seisavad ees Kalašnikovidega sõdurid, seljas juba kurikuulsaks saanud eraldusmärkideta mundrid. Ajakirjanikega nad ei suhtle, igasugusele kontaktiotsimisele tuleb vastuseks konkreetne pearaputus, lihtsalt vaikus või lause, et nemad intervjuusid ei anna. Tara taga seisavad tumedates karvamütsides Ukraina sõdurid. Seisavad ja vaatavad läbi trellitatud värava.
Perevalne on üks paljudest Krimmi strateegilistest sõjaväeobjektidest, mille Vene sõdurid on ümber piiranud. Kaks eri väge on umbes paar nädalat olnud muutumatus patiseisus – venelased nõuavad, et ukrainlased relvad maha paneks, viimased aga keelduvad.
Ukraina sõdurite juurde ei pääse, sest end baasi sissepääsu ette sisse seadnud mehed – eranditult riides kas laigulistes rõivastes või dressides – ei luba. Üks neist tutvustab end Aleksandr Bogatšovina. Bogatšov mainib, et siin hoiavad korda Krimmi omakaitseväelased, kelle eesmärk on ära hoida võimalikke referendumieelseid provokatsioone. Kuigi näha on ka Vene sõjatehnikat, mida Ukraina vägedel polegi – näiteks soomukeid Tigr –, ei tule ühegi küsitletud inimese suust kinnitust, et tõesti on tegu Vene sõjaväelastega. Kuula Krimmi sõjaväelasi või Vladimir Putinit, lause on identne: poolsaart kaitsevad fašismivastased omakaitseväed. Kohalike elanike sõnul on nendeks omakaitsevägedeks küll Uljanovski eriüksuslased.
Võõrad valvurid
Georgi linti rinnas kandev Igori-nimeline mees sõnab algul, et tema ei tea üldse, kes siin valvavad. «Need on meie väed. Krimmi väed, meie vennad,» täpsustab ta pärast väikest mõtlemispausi. Referendumi kohta arvab Igor, et kõik inimesed on Venemaaga ühinemise poolt. «Arvan, et 100 protsenti on poolt. Krimm on ajalooliselt Venemaa osa,» sõnab ta. See, et piirkond vahepeal Ukrainale kingiti, ei tähenda midagi.
Asula bussipeatuse juures seisavad kohalikud elanikud Nikolai ja Vladimir. Ka nemad kinnitavad, et baasi valvavad omakaitseväelased. Nemad vist pole kuulnud riigiduuma SRÜ ja kaasmaalastega suhete komitee esimehe Leonid Sultski raadiojaama Ehho Moskvõle antud intervjuud, kus mees tunnistas, et Krimmis on Vene relvajõud. Sultski kinnitusel on Krimmi saadetud mõned sõjaväeosad, kes peavad tagama hääletuse ajal rahu.
Homne referendum tekitab Perevalne meestes igatahes entusiasmi – lõpuks ometi saavad kohalikud elanikud oma tuleviku üle otsustada. «Ootame valgust tunneli lõpust,» sõnab Nikolai. Vitali lisab, et nii nagu pürgisid iseseisvusele Eesti, Läti ja Leedu, tahavad sedasama teha nüüd ka Krimmi elanikud. «Me ei taha Kiievit, me tahame referendumit. Me palume juba 23 aastat,» räägib Vladimir.
Kõik Krimmi elanikud sündmuste arenguga sedavõrd rahul ei ole. Tagasi Simferopoli poole sõites on linnapiiril näha parkimisplatsi ja väikest poodi, seal kõrval aga toimumas vaikset ahastavat protesti. Kohal on paar naist, paar väikest last ja mõni mees. Suuresilmsed lapsed hoiavad käes plakatit «Lapsed rahu eest». Tegemist on lähedastes asumites elavate krimmitatarlastega. «Me oleme tõsiselt hirmul,» sõnab üks naine ja lisab, et tema ema, kes Jossif Stalini ajal Krimmist Venemaale küüditati, põgenes paari päeva eest rongiga Ukraina maismaaossa. «Tahame lihtsalt rahu,» sõnab ta, ise silmanähtavalt nutu äärel olles. Referendumi tulemuste suhtes tal illusioone pole, see on tema sõnul juba otsustatud. «Ma ei saa siit ju ära ka kolida, terve mu elu on siin. Eks edasi pean siis Venemaal elama.» «Krimm on Ukraina,» teatab Ukraina lipuvärvides jopet kandev Džaliv. Noormees lisab, et eks saab näha, kuidas elu ilma maagaasi, vee ja elektrita neile meeldib, kes referendumil liitumise poolt hääletavad. Just need varad jõuavad poolsaarele kõrvalasuvast Hersoni oblastist, oblasti juhid on aga Venemaaga ühinemise korral ähvardanud kõik kraanid kinni keerata.
Gaasiga või gaasita, Simferopoli linnapildis ei jäta Venemaa kasuks kalduv referendum mingit kahtlust. Hääletusele kutsuvad suured plakatid, peal kirjad «Koos Venemaaga». Ukraina rüppe jäämist propageerivaid reklaame pole samas näha mitte ühtegi. Kesklinna tänaval müüb noormees väikseid Vene lippe, kohatud inimesed on pea eranditult asjade käigust vaimustuses. Referendumi vastu olijad jäävad hüüdja hääleks kõrbes.
Ülemraada lähedal püsti pandud telgis võileibu valmistav Ljudmila Dmitrijenka on eriti ülevas tujus. «Lõpuks ometi! Olen seda mitukümmend aastat oodanud,» sõnab pensionärist Dmitrijenka. «Nagu emal on lapsed, keda ta armastab, on Venemaal Krimm. Krimmi elanikud on Venemaa lapsed,» ütleb ta. Eestit naine austab ja eriti sümpaatne on talle meie president, kes ütles tõe välja selle kohta, kes täpselt Maidanil protestijaid tulistas. Presidendi all mõtleb Dmitrijenka välisminister Urmas Paeti. Telgikaaslane Galja lehvitab aga vaimustusega Vene lippu ja skandeerib koos Rossija-kirjaga dresse kandva eakaaslasega kaamerasse: «Venemaa! Venemaa!» Galjal jagub rohkemgi sõnu: «Putin on meie jumal! Meie jumal! Meie päästja! Meie kangelane!»
Kiievi võimud pole hinnas
Kiievi võime siin ei hinnata, sest nemad takistavad täiesti seadusliku referendumi korraldamist. Enamik Kiievi sõnavõtte on Krimmis justkui ümber pööratud: siinne hääletus on täiesti seaduslik, ebaseaduslik on hoopis Ukraina keskvõim. Ka pole tegu Vene agressiooniga, tegelikult on venelased kohalikele vendadele ja õdedele appi tulnud.
Õhkkond on Simferopolis rahulik, polegi mõtet ju ärevust tunda, kui otsus on juba langetatud. Ainukesed paigad, kus närvilisus on märgatav, on pangaautomaatide lähedal. Nimelt liikusid üleeile kuuldused, et Krimm kavatseb pangad riigistada ja hoiuarved külmutada. Autonoomse vabariigi peaminister Sergei Aksjonov lükkas küll kuuldused ümber, kuid oma säästude pärast muret tundvaid inimesi ei paistnud see veenvat. Päevas saab korraga välja võtta 300 grivnat ning kuulduste järgi on paljud poolsaare pangaautomaadid juba rahast lagedad. Sabasseisjad on kas murelikud või tigedad. «Yankee, go home!» sisistab rahasabas seisev naisterahvas meile põlglikult. Valuutavahetuspunkti ukse ees olev Aleksandr sõnab, et tema küll hääletama ei lähe. «Ei kavatsegi minna ning ükski mu tuttav ei lähe samuti. Miks peaksin ma osalema nende bandiitide, kes meil praegu Krimmi parlamendis istuvad, väljakuulutatud hääletusel?»