Krimmist pärit naine: «Mu ema ei usalda mind, vaid Putinit ja Vene televisiooni.»

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NSVLi lippu suudlev mees eilsetelt pidustustelt Sevastoopolis.
NSVLi lippu suudlev mees eilsetelt pidustustelt Sevastoopolis. Foto: SCANPIX

Kui Galina Hromtsova palus oma tütart Juliat, et too tuleks Krimmi ja hääletaks Venemaaga liitumise poolt, kõlas vastus, mille peale naine enda sõnul tardus.


«Ema, ma olen Ukraina poolt!» teatas tütar Julia Hromtsova Kiievist, kus 24-aastane tütar töötab ajakirja fototoimetajana.

«Ma olin šokeeritud,» iseloomustab Galina Hromtsova, kes peab Sevastopolis väikest lasteriiete müügiga tegelevat äri.

Nagu nendib Wall Street Journal, on lõhe nii mõnelgi korral pigem põlvkondlik kui rahvuslik. Vanematele inimestele nagu 58-aastane Galina Hromtsova tähendas eilne referendum naasmist turvalisemasse Nõukogude minevikku, sest kogemus iseseisvas Ukrainas on olnud karm.

«See saab olema nagu Nõukogude ajal, võib-olla isegi parem.»

«Me elasime kogu selle aja Ukrainas ja keegi pole meid kunagi vajanud. Meil pole olnud ühtki korralikku presidenti, kuid Venemaal on neil Vladimir Putin, kes tõesti teeb tööd,» rääkis naine, kes nimetas venelaste riigipead ühtlasi ka «meie päästjaks». «Me tunneme, et läheme koju, ema, isa, sugulaste, lähedaste juurde. See saab olema nagu Nõukogude ajal, võib-olla isegi parem.»

Noorem Hromtsova aga hääletama ei tulnud. Vastupidi, ta toetas hoopiski venemeelse presidendi Viktor Janukovõtsi kukutamist. Ta on näide Krimmist lahkunud nooremast põlvkonnast, kes peab end pigem ukrainlaseks, isegi kui tal on vene juured.

«Ma olen venelane. Mu vanemad on venelased. Aga ma olen ka ukrainlane. Ma kasvasin siin üles ja käisin koolis. Ma olen uhke selles riigis elamise üle,» rääkis noor naine, kes sündis kaks aastat enne Ukraina iseseisvumist. Kuigi ta omandas koolis ukraina keele, räägib ta emaga vene keelt.

«Praeguses olukorras mõistsin ma, kui hinnaline on mulle mu vabadus. Venemaal on täielik diktatuur. Sa ei saa seal sõnagi vabalt öelda. See oleks nagu elamine pappkastis, kust ei saa põgeneda,» iseloomustas ta.

Galina Hromtsova on aga sündinud Kirovi piirkonnas ja kolis vanematega Krimmi, kui oli seitsmene. Oma esimese abikaasaga elas ta mitu aastat ka Moskvas, kuid kolis siis 1985. aastal sõjaväelasest teise abikaasaga uuesti Krimmi.

Vanema Hromtsova sõnul toetab tema vaateid 32-aastane poeg, kes elab ema juures kodus. Poeg ja tütar pole omavahel rääkinud aastaid.

Tütre sõnul on ta loobunud oma ennekõike Vene telekanaleid vaatava ema ümberveenmisest. Ema ei usu teda, mis siis, et tütar on püüdnud korduvalt selgitada, et Kiievis on nüüd rahu ning keegi ei ohusta ei venelasi ega vene keelt rääkivaid inimesi. «Ma olen üritamisest väsinud,» nendib ta. «Ei pildid ega info ei tööta. Mu ema ei usalda mind, vaid Putinit ja Vene televisiooni.»

Julia Hromtsova lubab, et käib suviti ikka Krimmis külas, kui see piirkond ka eraldub. Kuid jätab endale siiski Ukraina passi, erinevalt emast, kes ootab nüüd Vene passi. «Mitte, et mulle ei meeldiks Venemaa, aga põhimõtte pärast,» selgitab tütar. «Praegu toimuv on nagu piraatide röövretk. Nagu millegi sellise võtmine, mis sulle ei kuulu.»
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles