Poola välisminister: me kõik tunneme ajaloo pikka varju

Tänaseni riigivisiidil viibiv president Toomas Hendrik Ilves kohtus välisminister Radosław Sikorskiga. Foto: Raigo Pajula

Kuigi Poola ettevõtjad sõltuvad Vene turust rohkemgi kui nende teiste riikide kolleegid, toetavad nad oma valitsuse ranget joont Venemaa suhtes, sest mõistavad, et iseseisvus on tähtsam kui jõukus, ütles välisminister Radosław Sikorski intervjuus Postimehele.

Kui me vaatame tagasi Gruusia sõja järgsele perioodile, siis kas lääs saanuks teha midagi teisiti, et hoida ära praegusi sündmusi Ukrainas?

Pärast 2008. aasta sündmusi pidasin ma Columbia ülikoolis kõne, kus avaldasin lootust, et Gruusia on ühekordne ja spetsiifiliste asjaoludega intsident, kuid järgmine kord, kui Euroopas muudetakse piire jõuga, peaks tooma kaasa kollektiivse vastulöögi kogu euroatlandi kogukonnalt.

Praegu on see meil käes. Ma ei tea, mida rohkemat me saanuks teha. Me aitasime Gruusial end moderniseerida, nad arenevad praegu suhteliselt hästi, seal vahetus valitsus rahumeelselt ja neil on terve majanduskasv. On üsna keerukas veenda suure riigi liidrit, tuumajõudu, et ta muudaks kurssi, kui ta on oma eesmärgis kindel.

Aga kui nende kurss on nii selge, siis näib pilt Eesti- ja Poola-sugustele riikidele kaunis sünge.

Ma ei saa päris hästi aru, mis nende strateegia on. Ma arvasin, et Vene strateegia oli selline, nagu kirjeldatakse ametlikes dokumentides ja president Vladimir Putini kõnedes olukorrast riigis. Nendes on deklareeritud plaani rajada vabatahtlik mitmest riigist koosnev koostööliit – tolliliit ja Euraasia liit –, mis sihiks poliitilist võrdsust ELiga.

Seda on raske teha, kui asud küsimuse all olevate riikide piiri oma kaasmaalaste kaitseks muutma. Ehk Vene strateegia on kas muutunud või mõnevõrra vastuoluline.

Kuidas hindate ELi viimase aja toimetulekut Ukraina ja ka Venemaa küsimusega?

Minu järeldus on, et me vajame tugevamaid koostöömehhanisme. Isegi rohkem ühist välispoliitikat, sest selliste kriisidega silmitsi seistes saame aru, et Eesti, nagu ka Poola või ükskõik milline ELi riik, on nendega toime tulemiseks liiga väike.

Meil on mõned päris kurvad näited ühisest julgeolekupoliitikast: lahingugrupid, mida pole seni kordagi suudetud välja saata, ja värske kogemus Kesk-Aafrika Vabariigiga, kus prantslased on siiani abi saanud vaid Poolalt.

Ajalugu on just pöördunud. Mitte miski ei ole enam sama, sest teatud meetodid ja süsteemid, mida me loomulikuna võtsime, on just ümber pööratud. Me peame hakkama asju realistlikult võtma. Vaid fassaadiks olevate institutsioonide või ebarealistlike võimekuste loomise aeg on läbi. Me peame vaagima, mis töötab ja mis mitte, ning keskenduma esimesele.

Millist meelsust nägite te esmaspäeval, kui kohtusite ELi kolleegidega? Kas nad mõistavad, et idaeurooplased pole hullud, vaid tegelikult meil ongi probleem?

Ma loodan. Siiani on Euroopa solidaarsus proovile vastu pidanud. Klassikalisel moel: ameeriklased korraldavad oma tegevust tarmukamalt ja kiiremini, meil, eurooplastel, on vaja rohkem aega ja kompromisse. Kuid kuu aja eest kujuteldamatu on nüüd saanud … ma ütleksin õigusliku raamistiku, mida saab kasutada.

Kui tugevaks te hindade esmaspäeval kehtestatud sanktsioone?

Pärast nende sanktsioonide teatavaks tegemist tõusis Moskva aktsiaturg kaks protsenti. Ma loodan, et neljapäevane (tänane – toim) ELi liidunõukogu võtab arvesse viimaseid arenguid.

Olete rõhutanud, et ELi riigid peavad olema valmis väärtuste kaitseks ohvreid tooma. Kas Poola ettevõtjad pole teile jõulise liini eest etteheiteid teinud?

Kuigi me sõltume kaubanduses ja energeetikas palju rohkem Venemaast kui teised riigid, tunduvad poolakad mõistvat, et iseseisvus tuleb esimesena ja jõukus teisena. Kui rääkida Poola põllumeeste või õunakasvatajatega, ütlevad nad, et hindavad Vene turgu kõrgelt. Sellegipoolest valitseb märkimisväärne ühtsus valitsuse seisukoha osas.

Kas teie kardate? Sellise naabrusega riigi inimesena, poliitikuna?

Usun, et me kõik tunneme meie piirkonna kohal ajaloo pikka varju, mille on heitnud viimase aja sündmused.