Talvel Ukraina presidendiks tõusnuks Viktor Janukovitš on siiani tegelenud oma võimu kindlustamisega ning suhtub riigijuhtimisse kui tegevjuht, ütles Postimehele möödunud nädalal Avatud Eesti Fondi kutsel Tallinna väisanud ajakirjanik Vitali Portnikov.
Mis on Ukrainas muutunud pärast veebruarikuiseid valimisi, kui ametisse sai uus president?
Põhiline asi, mis on alates uue presidendi valimist muutunud, on võimu kindlustamine. Seda ei olnud meil alates Viktor Juštšenko võidust 2004. aasta presidendivalimistel. Oli aeg, kui presidendil oli märkimisväärne autoriteet, aga isegi siis olid tema kaaskonnas tõsised konfliktid.
Ajast, kui Ukrainast sai lõpuks parlamentaarne vabariik, omandasid need konfliktid püsiva iseloomu. Te ju teate vastasseisudest president Viktor Juštšenko ja praktiliselt kõigi peaministrite, välja arvatud ehk tema ja Juri Jehhanurovi, vahel.
Paljudele vaatlejatele Ukrainas ja väljaspool isegi tundus, et see on parlamentaarne vabariik: presidendil pole väga suurt võimu, keskne isik on peaminister, kes võtab vastu põhilised poliitilised lahendused. Ja peaminister tugineb parlamendis enamuses olevale koalitsioonile.
Kuid nüüd, kui president on Viktor Janukovitš, selgus, et see ei ole parlamentaarne vabariik. Me oleme nüüd olukorras, kus presidendi käes on kontroll valitsuse üle, kontroll parlamendi üle ja tegelikult on president tänasel päeval lähedal ka kohtuvõimu kontrollimisele. Nüüd vastuvõetavad seadusemuudatused annavad presidendile võimaluse mõjutada kohtusüsteemi rohkem kui varem.
Loomulikult võib sellist võimumonopoli seostada ka meediale avaldatava surve suurenemisega, sest ühel või teisel moel on Ukraina meediaettevõtteid omavad ärimehed sunnitud tunnistama võimu.
Kui võim oli killustatud, pidid nad manööverdama erinevate tiibade vahel või lihtsalt toetama üht. Ehk siis pigem kunstlikult kui loomulikkusest toetama sõnavabadust. Nüüd meedia juhtidel ja omanikel sellist manööverdamisvajadust pole, mistap tekib küsimus, kas valitsus avaldab infole kui sellisele rohkem mõju.
Kui kaua see võimu monopoliseerimise ja kindlustamise protsess kestab, on raske öelda, sest võim, kes on nüüd vastutav kõige eest, peab hakkama saama Ukraina tõsisest majanduskriisist välja tõmbamisega. Ja ma absoluutselt ei usu, et neid küsimusi saab efektiivselt lahendada siis, kui poliitikas konkurents täielikult puudub.
Kas on tekkinud näiteid sellest, kuidas uus võim püüab meediat mõjutada?
Ma osalesin Ukraina ajakirjanike meedia tsenseerimise ohu vastasel meeleavalduse ning ütlesin seal, et ajakirjanikud peaksid väga täpselt mõistma, mis on tegelik sõnavabaduse piiramine.
Tõeline piirang meie sõnavabadusele on meie keskkond – kui pole sõnavabaduse tagamise mehhanisme. Juštšenko viie võimuaasta jooksul ei rajatud süsteeme, mis tagaksid sõnavabaduse. Endine president armastab öelda, et tema suurim saavutus oli sõnavabaduse tagamine. See on vale.
Pigem tekitas Juštšenko oligarhide huvide tasakaalu. Ja mitte seepärast, et ta seda tahtis, vaid seetõttu, et ta oli nõrk ja mitte väga efektiivne poliitik ja juhuslik tegelane kohal, mida ta pidas.
Janukovitš pole juhuslik isik – ta teab täpselt, mida tahab.
Ja siin kerkib loomulikult väga tõsine küsimus. Sest valitsus ei pruugi otse ajakirjanikke survestada, piisab dialoogist kanalite omanikega. Kanalite omanikele piisab dialoogist peatoimetajatega, peatoimetajatele toimetajatega jne. See on nii lihtne ahel.
Et ükski selle ahela osa pole huvitatud kasumist ja kõik on ennekõike huvitatud telekanalite allesjäämisest ja et valitsus tagaks nende teised ärihuvid, võivad ajakirjanikud teatud moel sellele vastu tegutseda.
Venemaal oli mingil hetkel täpselt samasugune olukord. Mäletate, kuidas Venemaal tõenäoliselt usuti, et demokraatlik telekanal NTV, mida juhtis Jevgeni Kisseljov, kellel nüüd on Kiievis oma telesaade, esindab sõnavabadust.
Ja siis ootamatult avastasin, et nende vabade kanalite tegutsemiseks pole tagatud mingeid tingimusi – et NTV-l on suured võlad Gazpromi ees ning Gazprom on seotud võimuga ja võim pole huvitatud alternatiivsetest vaadetest. Siin võib samasugune asi juhtuda.
Otsest võimude survet ajakirjandusele ma ei näe, kuid see ei tähenda, et seda ei pruugi tulla.
Mis on pärast Janokovitši võimulesaamist toimunud opositsiooniga? On seal märgata mingisugust tendentsi jõudude ühendamise poole?
Opositsiooni ühinemise kohta ütleksin «ei». Julia Tõmošenko on kuulutanud end opositsiooni liidriks. Viktor Juštšenko seda liidrikohta ei tunnusta ja jätkab riigis toimuva talle süüks panemist. Arseni Jatsenjuk ütles, et tema ei taha alluda Tõmošenkole. Opositsiooni omavaheline leppimine võib aset leida vaid episoodiliselt üksikutes kohtades.
Ausalt öeldes ei näe mina selles leppimises sügavat mõtet. Kui see toimub Janukovitši vastu, tuleb aru saada, mis on selle ideoloogilised alused. Kui moodustada liit, siis tuleb välja töötada spetsiifiline programm, mida neil kellelgi pole kunagi olnud.
Ei Ukraina opositsioonil ega valitsusel pole tegelikult poliitilisi vaateid. Nad võivad kasutada teatud sümboleid ja teatud teetäthiseid, mis lihtsustavad tööd nende valijaskonnaga. Et valijaskond on piirkondlikult killustatud, läheb riigi lääne- ja keskosa valijatele vaja ühesuguseid ning ida- ja kaguosa valijatele teistsuguseid majakaid.
Viimaste presidendivalimiste ajal tugines Tõmošenko kesk- ja lääneosa valijatele suunatud rahvuslusretoorikale, peaaegu kampaania viimase faasini, kui ta sai aru, et hakkab Janukovitšile kaotama.
Enne seda tehti kampaaniat puhtalt isikutepõhiselt, igasuguse poliitilise sisuta ning eelmisi kampaaniaid iseloomustanud sotsiaalsete lubadusteta, lihtsalt seetõttu, et nende isegi minimaalselt täideviimiseks pole raha.
Janukovitš valis kampaanialoosungiks «Ukraina – inimeste jaoks», Tõmošenko aga «Tema – see on Ukraina». On võimatu mõista, mis on nende tühjade sõnakujundite taga. See polnudki vajalik, sest inimesed hääletasid kas Tõmošenko isiku poolt või Janukovitši isiku poolt või Juštšenko isiku poolt.
Ma oletan, et inimestel, kes hääletasid Juštšenko poolt – kuigi neid oli vähe –, on teatud poliitilised vaated. Seda võib nimetada rahvusvärvides 1920-30ndate ideoloogiaks, aga see on sellegipoolest ideoloogia. Inimene, kes Juštšenkot valis, võib vähemalt olla suuteline selgitama, miks ta tema poolt hääletas. Vajadusest luua Ukraina rahvuslik müüt, vajadusest säilitada karm positsioon Venemaa suhtes, vajadusest teha kõik võimalik Ukraina iseseisvuse hoidmiseks ning selleks, et ta liituks ELi ja NATOga.
Janukovitšil ja Tõmošenkol niisugust konkreetset sihti pole, nad mõlemad ütlevad, et tahavad häid suhteid Venemaaga ja ELiga, mõlemad vältisid euroatlantilise integratsiooni teemat, mõlemad üritasid vältida mõnd haiget ajaloolist teemat. Ehk siis nad üritasid üldiselt mitte rääkida poliitikast, teha kampaaniat kui šõumehed, mitte kui poliitikud.
Uued poliitikud nagu Sergei Tigipko ja Jatsenjuk üritasid samuti lihtsalt meenutada, et nad on uued näod, ega pannud ette mingisuguseid spetsiifilisi poliitilisi programme. Tigipko oli lihtsalt muutuse sümbol.
Seetõttu olen ma väga pessimistlik praegusel hetkel opositsiooni ühinemise suhtes.
Enne 2012. aasta parlamendivalimisi võib ilmneda pingutusi asutada kaasaegseid meenutavaid parteisid ja koalitsioone ning need parteid ja koalitsioonid uues parlamendis võivad olla koos ideoloogilistel alustel ja üritada moodustada valitsust. Kuid ma ei looda seda väga palju, sest igal juhul jääb Ukraina poliitika oligarhiliseks, mitte ideoloogiliseks. Oligarhilises kontekstis määravad tooni suurärimehed, mitte riigi huvid.
Palju olnuks sel vahet, kas Ukrainat juhib Tõmošenko või Tigipko?
Ma arvan, et seal oleks suur vahe. Erinevus on juhtimise efektiivsuses. Esiteks vajab Ukraina asjatundlikku majanduse juhtimist. Teiseks selge, mõistliku ja tasakaalustatud reformide programmi koostamist. Kolmandaks, kui me räägime eurointegratsioonist, seadusandluse ühtlustamist ELi omaga. Neljandaks, võitlust korruptsiooniga, mis on praegusel hetkel peamine takistus tsiviliseeritud arengu ees.
Sellises olukorras on selgelt vaja efektiivset juhti. Ma ei tea, kas Tigipko saaks olla selline juht, kuid Tõmošenko kindlasti poleks. Sest Tõmošenko on suurepärane näide populistlikust poliitikust ning täidesaatev võim on elav näide kellestki, kes elab ühe minuti huvidest lähtuvalt ja üsna suurepäraselt kalkuleerib, kuidas selles minutis elada, ega mõtle tulevikule.
Tõmošenko meenutab mulle Tuhkatriinut, kes unustab pidevalt, et südaööl muutub tõld kõrvitsaks, mistap seda ei saa toppida täis raha, kooke, maale ja muud. Sest 12 tunniga muutub see kõik majanduslike või poliitiliste probleemide olemasolul riknevateks juurviljadeks. See juhtus Ukraina majandusega. Praeguste majandustendentside väärititõlgendamine viis selleni, et Ukraina on Euroopas üks kõige ebameeldivamas arengufaasis majandusega riike.
Teine asi on see, et ka praegu võimul oleval Regioonide Parteil on raskusi majanduses toimuva mõistmisega.
Majanduslikus mõttes on see n-ö nõukogude inimeste võim. Peab vaatama, kuidas uus valitsus kriisi lahendamisega tegeleb. Peaminister Mõkola Azarov ja esimene asepeaminister Andrei Kljujev saavad kuulata reformide eest vastutavat asepeaminister Sergei Tigipkot. Saab näha, kui palju on Tigipko valmis tõsiseks reformideks ega pelga oma poliitiku- ja juhituleviku pärast.
Kui aktiivselt tegeleb Janukovitš selliste emotsionaalsete küsimustega nagu Krimm või NATO-le «ei» ütlemine ning kui aktiivselt majandusprobleemidega?
Mulle tundub, et tema jaoks n-ö emotsionaalseid küsimusi ei eksisteeri, sest ta ei mõtle poliitilistes kategooriates.
Sel päeval, kui Dmitri Medvedev Kiievisse Janukovitšiga kohtuma saabus, võttis parlament vastu seaduse, mis lubab võõrvägedel ajutiselt Ukraina territooriumil viibida – see on vajalik Ukraina ja NATO ühisõppuste korralamiseks.
Minu Vene kolleegid ja Vene diplomaadid, kellega ma rääkisin, olid tõsiselt hämmeldunud sellest, et Janukovitš Vene presidendi visiidi ajal nii silmatorkavalt seda seadust presenteeris. Kuigi on teada, kuidas Venemaa NATOsse suhtub ning Venemaa selliseid õppusi ei korralda ja Ukraina kavatseb korraldada.
Ma püüdsin neile selgitada, et Janukovitš ei seo neid asju kokku. Läbirääkimistel Medvedeviga räägib ta rahast ning õppused NATOga on tema jaoks lihtsalt tulev protsess, mis ei tohiks Vene poolt häirida. Kui Medvedev tahab temaga raha teha, siis või ta raha teha. Aga kui ei taha, ärgu tulgu Kiievisse. See on lihtne mõtteloogika.
Ka Krimmi küsimuses pole poliitilisi suhteid. Peaaegu kohe pärast võimule pääsemist vahetas ta välja Krimmi juhtkonna, sest nendega oli palju konflikte, ja asendas need oma inimestega. Esimest korda on Krimmi juht inimene, kes on sündinud Donetskis. See on teatud soov võita Krimmi poliitilise elu äärmine korrumpeeritus – selleks saadeti sinna komissar kontinentaal-Ukrainast.
Aga see pole mitte poliitiline, vaid ärilahendus. Kõik Janukovitši lahendused on äriotsused, ta on ennekõike tegevjuht, mitte poliitiline aktivist. Ta ei mõtle poliitikast muud kui seda, kuidas tugevdada oma võimu ja kontrolli riigi üle – aga tema jaoks tähendab see kontrolli kinnisvara üle.