Nimekiri: seitse Venemaa piirkonda, mida teised riigid endale võiks nõuda

Venemaa peaminister Dmitri Medvedev Kuriili saari väisamas. Foto: SCANPIX

Impeeriumide tõus ja langus, kaks maailmasõda ning Nõukogude Liidu lagunemine tähendavad seda, et Euroopa piire on rohkem kordi ümber joonistatud kui Vene president Vladimir Putin palja ülakehaga poseerinud, kirjutab Ameerika väljaanne Global Post.

Kui aga mõni võim kasutab argumendina väidet, et konkreetne maatükk oli esimesena just nende valduses, siis pole see enamasti pädev – pea alati leiab kellegi, kes on sinna veel varem jõudnud.

Putini loogika Krimmi anneksiooni taga sobib eelnevaga kokku – see oli meie oma. Oli meie oma - on meie oma. Siin on aga nimekiri kõige olulisematest Venemaa osadest, millele võiks pretendeerida sama loogika põhjal teised riigid.

1. Ivangorod: varem kuulus Eestile

Jaanilinn ja Narva asusid 1945. aastani üksteisele otsa vaadates Narva jõe kahel kaldal, kuid 1945. aastal määrasid Nõukogude võimud Jaanilinna Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu. 1991. aastal Eesti iseseisvus, kuid kuna Venemaa pole pidanud Tartu rahulepingut endale siduvaks, kuulub Ivangorod jätkuvalt Kingissepa rajooni koosseisu. Möödunud kuul alla kirjutatud piirileping jätab Ivangorodi Venemaa kooseisu edasi.

2. Karjala – endine Soome osa

Venemaa teadis alati, et tükk Soomet oleks kasulik endale saada. Vene Keisririik vallutas ala ja hoidis seda autonoomse, kuid sõbraliku puhverriigina. Teise maailmasõja puhkedes oli Soome saavutanud iseseisvuse, kuid Nõukogude Liidul oli jätkuv isu puhvri järele ja nii nõudiski ta Leningradi vastas asuvaid alasid. Soome keeldus, Nõukogude Liit tungid 1939. aasta talvel Soome, kolm kuud sõja ja tuhandeid surnuid hiljem nõudis Soome oma alast kümnendiku loovutama. Enamik sellest asus Karjalas. Natside abiga vallutas Soome lühidalt kaotatud alad tagasi, kuid 1944. aastast alates saavutas seal taas kontrolli Nõukogude Liit. Sellest ajast peale paistab, et Soome on kaotanud lõplikult lootuse piirkond kunagi tagasi saada.

3. Kaliningradi oblast - endine Preisimaa

Kaliningrad on Venemaa veidram eelpost, need kaks ala pole omavahel kuidagi muud moodi ühendatud kui vaid lähima ajalooga. Praeguse Poola ja Leedu vahel asuv maatükk oli sajandeid saksakeelne sadamalinn Königsberg, mis jõudis aegade jooksul majutada selliseid Saksa kultuuri suurmehi- ja naisi nagu Immanuel Kant, E.T.A. Hoffmann ja Hannah Arendt.

Teise maailmasõja ajal purustasid Suurbritannia õhuväed linna täielikult. 1945. aastal vallutas Punaarmee selle, mis linnast järel oli ning sõjajärgsed lepped tegid Königsbergi Nõukogude Liidu osaks. Saksa elanikud visati linnast välja ja vahetati venekeelsete sisserändajate vastu välja. Linna nimeks sai Kaliningrad. Ka pärast Nõukogude Liidu hukku jäi Kaliningrad Venemaale. Viimaste aastate jooksul on vahel kerkinud üles kuulujutud, nagu mõtiskleks Saksamaa tehingule – Vene võlad kustutatakse ja Kaliningradist saab jälle Saksa koosseisu kuuluv Königsberg.

4. Kuriili saared –Jaapan tahab tagasi

Kuriili saared asuvad näevad maakaardil vaadatuna kui hüppelaud Põhja-Jaapani ja Kagu-Venemaa vahel. Ühendamisest pole aga juttugi, sest kumbki riik peab end saarte õigusjärgseks omanikuks.

Poolteist sajandit tagasi kirjutasid Jaapan ja Venemaa alla leppele, millega tunnistati Jaapan nelja lõunapoolse saare omanikuks ning Venemaa kõigi muude omanikuks. Pärast II maailmasõda kuulutas Venemaa end terve saarestiku omanikuks ja deporteeris lõunapoolsete saarte elanikud Jaapanisse.

Tokyo pole kunagi loobunud nelja saart tagasi nõudmast ning Moskva pole eal näidanud välja valmisolekut seda teha.

5. Bolšoi Ussuriiski saared – Hiina tahab tagasi

Kirde-Hiina ja Ida-Siberi vahel asuva jõe saarest kuulub praegu vaid pool Venemaale. Teise poole pidi riik 2008. aastal neli aastat varem sõlmitud lepingu tulemusena Hiinale loovutama. Enne seda väitis Venemaa, et lisaks Bolšoi Ussuriiskile (mida hiinlased tunnevad Heixiazi nime all) kuulub talle ka üks kõrvalsaartest ning lähedased laiud. Nõukogude Liit okupeeris need 1929. aastal. Hiina vaidlustas käigu ning nõudis 1960. aastatest peale, et alad talle tagasi antaks.

6. 64 Küla Jõest Idas: endine Hiina

Poeetilise nimega piirkond, mis kannab ka nime Trans-Zeja, on pidanud Vene keisririigi soovi tõttu ala omada palju kannatama. Asub Zeja jõe idakaldal, otse Vene linna Blagoveštšenski vastas ning kuulus algselt Hiinale. Sõjaohu tõttu loovutas Qingi dünastia ala Venemaale, kuid 46 Küla jäid järgnevaks 40 aastaks Hiina kaitsealuseks enklaaviks – kuniks Hiina rahvuslased hakkasid välisjõudude vastu üles tõusma. Kui mässajad ründasid piirkonnas asuvaid Vene laevu, ajasid Vene väed külaelanikke tuhandete kaupa jõkke, kus nad uppusid. Sellest ajast saadik on piirkond

7. Pitalovski rajoon – kuulus Lätile

Kui Läti 1918. aastal lõpuks iseseisvus, jäi mitmeid venelasi Läti poole piiri elama ning vastupidi. Kui Nõukogude Liit Läti vallutas, läks just see asjaolu käiku, õigustamaks 400 ruutkilomeetrise ala Venemaaga liitmist, mis oli varem asunud Lätis ja kandnud Abrene nime. Õigustuseks sõnas Venemaa, et enamik sealseid elanikke on niikuinii venelased. Ka pärast Läti taasiseseisvumist ei kavatsenud Venemaa maatükki tagasi anda. Läti tunnistas värskendatud piirijoont 2007. aastal sõlmitud lepingus.