Valgevene opositsionäär Andrei Sannikov süüdistab president Aleksandr Lukašenkat goebbelslikes valedes.
Valgevene opositsioonijuht süüdistas Lukašenkat goebbelslikes valedes
Valgevenes on Euroopa üks halvemaid diktatuure, kui mitte halvim. Riiki on ligi 20 aastat juhtinud 59-aastane Aleksandr Lukašenka, kirjutab täna Helsingin Sanomat.
Valgevene on Ukraina põhjapoolseks naaberriigiks. Kindel on see, et Lukašenka hoiab Kiievi sündmustel silma peal. Sama kindel on tõsiasi, et suur osa kümnemiljonilisest Valgevene rahvast huvitub arengutest Ukrainas.
Kas Valgevenes on viimasel ajal mingeid liikumisi olnud? «Jah, Vene väed on liikunud,» vastab opositsionäär Brüsselis Helsingin Sanomate ajakirjanikule.
Valgevene on Venemaa liitlane ka sõjalises plaanis. Mõned nimetavad Lukašenkat Vene vasalliks, mis pole siiski kogu tõde.
Lukašenka on hoidnud avalikkuses suu Ukraina võimuvahetuse ja Krimmi annekteerimise osas kinni. «Tema vaikimine on tingitud võimu kaotamise hirmust,» selgitab Sannikov.
Vaikus Valgevene ümber ulatub kaugemalegi. Seoses Ukraina kriisiga on Valgevenest räägitud vähe, kuigi arengutel Ukrainas võib olla raputav mõju ka Valgevene pealinnale Minskile.
Sannikovi sõnul on Valgevene võtmeks Ukraina ja Venemaa mõistmisel. «Putin ja Janukovõtš on Lukašenka õpipoisid,» tõdes ta.
Opositsionäär viitab tõsiasjale, et Lukašenka on võimul alates aastast 1994. Ta on ehitanud Valgevenest karmi miilitsariigis, millelt Vene president Putin on võtnud eeskuju. Ka Ukrainas võimult tagandatud Janukovõtš püüdis teha sama, oletas opositsionäär.
«Seetõttu panustas Janukovõtš julgeolekujõududesse. Ukraina armee on aga nõrk.»
Valgevene miilitsariigist annab tunnistust nõukogudeajast tuntud julgeolekuteenistuse lühend KGB.
Sannikov on omal nahal saanud tunda miilitsariigi loomust. Ta oli Lukašenka vastaskandidaadiks 2010. aasta presidendivalimistel. Pärast pettusega läbi viidud valimisi tulid Minskis tänavatele meelt avaldama kümned tuhanded inimesed. Miilitsatöötajad surusid protestiavaldused aga jõhkralt maha.
Sannikovile anti peksa ja ta võeti kinni. Ka kõik teised Lukašenka vastaskandidaadid võeti kinni.
Sannikov veetis esmalt vanglas ja seejärel töölaagris kokku 16 kuud. «Sain postkaarte ka Soomest ja olen nende eest väga tänulik,» ütles ta.
Kui Sannikov ja tema ajakirjanikust abikaasa Irina Halip olid 2011. vangis, ähvardasid ametivõimud, et nende 4-aastane poeg Daniil võetakse neilt ära. Laps oli vanaema hoole all ning lõpuks ähvardust siiski teoks ei tehtud.
Sannikov pääses vabadusse kevadel 2012 ja on sellest saadik elanud eksiilis. «Elan nüüd Varssavis. Teen kampaaniaid edasi, püüan ajada edasi poliitvangide teemat ja leida abi nende peredele.»
Viimaste kuude üksikutes sõnavõttudes on Lukašenka mõistnud Ukraina sündmused hukka ja öelnud, et maidan Minskis ei kordu. Krirmmi hõivamist nimetas ta selgeks faktiks.
Jaanuaris ütles ta, et Janukovõtši probleemide põhjus oli korruptsioonis. «Kohe, kui presidendi lapsed ajavad äri, võib oodata probleeme,» ütles ta ja lisas, raskusi tekitavad ka naised ja armukesed.
Sellesse peidetud sõnum oli ilmselge: Lukašenka valitsus on puhas, rahvalt ei kühveldata raha juhi ega selle pere taskutesse. Opositsioonijuht Sannikov on aga hoopis teisel arvamusel.
«See on Lukašenka goebbelslik vale! Mida räigem vale, seda tõenäolisemalt seda usutakse. Tal on vähemalt 11 ametikorterit.»
Sannikov soovib Ukrainale parimat ja seda isekatel põhjustel. Arenev demokraatlik Ukraina oleks naaberriigi türannile hirmutavaks pretsedendiks.»
Tema sõnum Lääne-Euroopale oli aga selge: «Toetage iseseisvat Ukrainat. Ärge minge Lukašenka mängudega kaasa. Peatage Venemaa. Toetage vabadust!»