«Põrgusse pole jäänud alles ühtegi saatanat. Nad kõik on Rwandas.»

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsuse sõdurid 1994. aasta aprillis valvamas Niashishi põgenikelaagrit Rwandas.
Prantsuse sõdurid 1994. aasta aprillis valvamas Niashishi põgenikelaagrit Rwandas. Foto: SCANPIX

Vahendas ajakiri Time ühe misjonäri sõnu, kes nägi pealt Rwanda genotsiidi. 6. aprillil 20 aastat tagasi alguse saanud tapatalgud, mis ligikaudu saja päeva jooksul nõudsid Eestist poole väiksemas Aafrika väikeriigis umbes 800 000 inimelu, tundusid 21. sajandi lävel mõistusevastased.

Rwandas toimunu võimendas afropessimistide loodud kuvandit Aafrikast kui paigast, kus valitseb mõttetu vägivald. Teinekord jõuti lausa äärmuslike stereotüüpideni, väites, et sõjad puhkevad iidse hõimuvaenu tõttu ja vägivallatsemine tuleneb aafriklaste «primitiivsetest instinktidest». Kuid juba aasta pärast Rwanda sündmusi toimus genotsiid Euroopas. Srebrenica massimõrv kainestas ka kõige käredamaid eurotsentriste.

Mis viis selles Kesk-Aafrika riigis maailma vapustanud sündmusteni, kuidas vähendati tapjate süümepiinu ning loodi vaenlase kuvandit, seda loe ajaloolase Karin Veski artiklist reedeses Postimehe paberlehes ja Postimees Plussis.

Copy

Märksõnad

Tagasi üles