Samarkand - sinikuldsed mosaiigid ja rahvuslik uhkus
6. aprill 2014, 19:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiditee keskpunkt Samarkand on tõenäoliselt tuntum paik kui Usbekistani pealinn Taškent. Viimane seostub eelkõige nõukogude ajaga, mil see oli ühe vennasvabariigi pealinn, Siiditee aga seostub vallutusrohke ajaloo ja Timuri impeeriumiga.
Just timuriidide impeeriumi aegadel 15.–16. sajandil ehitati suurem osa sellest, mis Samarkandis praegu UNESCO maailmpärandi nimistusse kuulub, kuigi linn eksisteeris selle koha peal Siiditee olulise peatuspaigana juba sajandeid varem. Timuriidide ajal ehitatud, peamiselt eri tooni siniste ja kuldsete terrakotamustritega kaetud pühad ja vähem pühad hooned mõjutasid aga tugevalt kogu piirkonna arhitektuuri.
Maailmapärandi üle on usbekid kahtlemata uhked, Samarkandi oma linnaks pidava presidendi Islam Karimovi nüüdseks põlu alla saanud tütar Gulnara on tegelenud omal moel selle tutvustamisega.
Teises Usbekistani maailmapärandilinnas Buhhaaras on artistinime Googoosha kandev kaunitar filminud ühe oma pophiti video, kus tema enda kõrval näidatakse märkimisväärselt palju keskaegseid linnamüüre. Pärandi säilitamisele kipuvad usbekid aga omamoodi lähenema – mõranenud vana glasuurplaati ei püüta mitte säilitada, vaid asendatakse parem uuega.
Timuri lemmiknaisele pühendatud Bibi-Hanumi mošee ehitati seitsmekümnendatel aastatel uuesti, kuigi alles olid varemed. See on praegu kaunis mošee, ent ajaloolisi detaile seal pole. UNESCO peab Usbekistanis üsna palju vaeva nägema juba restaureerimispõhimõtete selgitamisel, nende programmi kuuluvad aga ka inimõigused.
Ma ei saa rääkida sellest, milline on Usbekistan ja milline on Samarkand, ja mind ei piira üksnes seal veedetud päevade vähesus. Ma saan rääkida sellest, mida pidasid oluliseks ametlikule delegatsioonile näidata Usbekistani võimuesindajad. Mitte et keegi oleks otseselt keelanud valitud marsruudist kõrvale kalduda, aga päevad olid tihedad ning omal käel uitamist sinna planeeritud polnud. Peab tunnistama, et ilmselt oli see siiski täpselt seesama, mida näeb iga lühivisiidile tulnud turist.
See tähendab, et näidati eelkõige kauget ajalugu, midagi, mille puhul on lihtsam hoiduda poleemikast ja tunnistada, et see on kuulsusrikas. Kuigi Kesk-Aasias on ajaloo puhul alati küsimus, milline praegustest riikidest millist osa omaks võiks pidada – see, kus elab üks või teine rahvas, ei sõltu teadupärast mitte kuskil rangelt riigipiiridest. Üks on aga selge: Timuri ja tema impeeriumi üle on nad uhked ning esitlevad samast narratiivist lähtuvalt nii mõndagi kaasaegset.
Nii räägiti rohkem Timuri pojapojast Ulugbekist, kes oli nii valitseja kui teadlane, ja näidati tema kuulsa observatooriumi asupaika. Gur-e-amiri mausoleumis, kuhu on maetud Timur, on aga üks olulisemaid tõiku see, et valitseja on tema enda soovil maetud oma õpetaja jalgade juurde. See rõhutus ei ole muidugi tänapäevaste usbekkide väljamõeldis, ent hariduse olulisusest meeldib neile rääkida väga palju ning kõrgemate õppeasutuste hooned pealinnas Taškendis on silmatorkavalt heas korras.
Samarkandi uhkeimad hooned on iidse turuplatsi äärde ehitatud omaaegsete medresete ehk islami õppeasutuste kompleks, mis kannab nime Registani väljak – liivane koht. Vanima neist lasi ehitada Ulugbek, kes pidas seal kuni surmani matemaatika- ning astronoomialoenguid. Medrese valmis kõigest kolme aastaga. 17. sajandil ehitati Ulugbeki medresele vastu tema koopia ning pisut hiljem nende kahe keskele veelgi ohtramate kaunistustega Tilja-Kori medrese, mida mõnda aega kasutati mošeena.
Praegu asuvad seal väikesed poekesed, kust saab osta Usbekistani siidi ja keraamikat ning muud kraami. Enam kui sealne kaubandus paelub pilku aga siiski küllus, millega hooned kaunistatud on. Alles äsja käisin ma Sansibaril, mis seostus tuhande ja ühe öö muinasjuttudega oma sensuaalsuse poolest, nüüd aga sattusin ilmselt veelgi enam nende keskpunti.
Timuriidide dünastia uhkemad hooned mõjuvad aukartustäratavalt praegugi – 15. sajandil võis see mulje olla aga veelgi võimsam, ehkki võimsust vaatavad suurte mäestike läheduses elavad rahvad ilmselt teisiti kui meiesugused künkaid mägedeks nimetavad pisipinnavormide elanikud. Taškendist rongiga Samarkandi sõites silmapiirile jääv, lauskmaa kohal kõrguv Pamiiri-Alai mäeahelik köitis isegi varahommikuselt unist pilku.