Kui läinud aasta algul näis, et Läti riik on kohe-kohe pankrotti minemas ning Eesti rahaline olukord ei pruugi eriti palju parem olla, siis nüüd on olukord mõlemas naaberriigis juba oluliselt lootusrikkam.
Argo Ideon: kaks naabrit, kaks kriisipesa
12. juuni 2010, 14:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mitte arvestada veel mõnd lähiajal vajalikku Euroopa tasandi otsust (mida tavainimene võib pidada niisuguseks kõrgemates sfäärides toimuvaks mehaanikaks, millest tal palju pole vaja huvituda), on juba selge, et Eesti on järgmine, 2011. aasta jaanuari alguses Euroopa ühisraha kasutusele võttev riik.
Läti jaoks tähendab see osalt seda, et Eesti liigub majandus- ja investeerimiskeskkonnana mõnevõrra eest ära, ning juhul kui Eesti ja Läti konkureerivad omavahel mõne konkreetse rahapaigutuse nimel, siis võib just eurotsooni kuulumine langetada kaalukausi Eesti kasuks.
Samas ei ole tegemist kaht riiki lahku lööva sündmusega – Eesti ja Läti kasutavad praegugi erinevat valuutat. Kui Läti saab euro 2014. aastal, siis on kahel riigil esmakordselt pärast 1990. aastate algust taas ühine rahaühik. Lätil avaneb seejuures võimalus õppida Eestis üleminekul tehtud vigadest, nii nagu Eesti praegu huvitub Slovakkia kogemusest ning korraldab osa protseduure «lõika ja kleebi» meetodil.
Läti valitsus avastas end numbriliselt võttes 2008. aastal palju hullemast seisust kui Eesti. Lätil tuli kõigepealt astuda silmitsi Parexi panga kriisiga ja asuda seda maksumaksja rahaga päästma. Kõigevägevama ning Rootsi abil läks Eestil korda sarnaseid stsenaariume vältida, kuigi spekulatsioonid olid kõrgel ning raha väljavool toimus ka meil. Samas ei olnud Läti pangakriis Euroopa üldpildiga kõrvutades midagi eriskummalist, pankade päästmisega pidid tegelema ka hoopis tugevamad riigid.
Kuna Lätil ei olnud kogutud varuks niisuguseid reserve nagu Eestil, tähendas kriis neile veel valulisemaid otsuseid kui meil. Läti pidi abi otsima Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi abipaketist, vastutasuks aga kinnitama range distsipliini järgimist, mis teatud ulatuses tähendas ka suveräänsusest loobumist.
See tundus Eesti seisuga kõrvutades aasta tagasi väga hull ning ka meie kärpimiste tegemisel tuli kasutusele «IMFi onu» kuvand, kes ebaõnnestumise korral pukki tõuseb ja riigitüüri hoiab.
Praegu ei näi Läti toonane seis enam nii mustades värvides. Mitte et olukord ei oleks 2008 ja mullu hull olnud, vaid muutunud on taust, millega seda kõrvutada. Mitte üksnes Läti pole üle jõu elanud, vaid Euroopas on hulk riike, kelle seis osutub üllatavalt sarnaseks.
Vastukaaluks on saabumas Brüsselist uued eelarvedistsipliini meetmed, mis ei erinegi palju neist, mida Läti pidi üle elama – vähemalt suveräänsuse äraandmise seisukohalt.
Rahvusvaheline Valuutafond kuulutas juba veebruaris, et Läti olukord on stabiliseerumas ning aasta teisel poolel võib alata majanduse taastumine. Ka Eestis oodatakse teisel poolaastal elavnemise märke – kes soovib, eriti valitsuses, on neid juba leidnud.
Nii peab möönma, et kuigi Eestil oli mõni aeg üpris meeldiv end Lätiga kõrvutada ja näidata, et meie seis on parem (sest muu Euroopaga võrreldes palju kiita ei olnud), siis suures pildis on naabrid läbinud ikkagi sarnase puhastustule ning mõne aasta pärast ei pruugi enam erutuda, kui mõnes Londoni klaasbüroos ei vaevuta väga vahet tegema, kas Tallinn või Riia.