Tõeline üllatus oli see, kui elujõuline on vana Liivimaa kujund piirialadel elavate inimeste teadvuses, ütleb raportöör Anvar Samost. Tallinna ja Riia elanikud on selle juba unustanud.
Lätis räägitakse Eestist palju
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
12. juuni 2010, 14:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis oli teile raporti koostamisel kõige suurem üllatus?
Ilmselt kõige suurem üllatus oli see, kui palju on piiriäärsetel aladel näiteks Valga–Valka igapäevast tavaks saanud koostegutsemist, rahvaalgatuslikku koostööd – üritused, spordivõistlused, kontserdid, festivalid, haridus ja meditsiinikoostöö. Tallinna ja Riia elanikud ei tea sellest kuigi palju. Nii Eesti kui ka Läti meedia peaks sellistele üritustele rohkem tähelepanu pöörama.
Paljude piiriäärsete inimeste teadvuses elab Liivimaa kujund edasi ning see on kahtlemata üks asi, mida Eesti ja Läti jagavad. Piiriäärsete alade elanike teadvuses elab ajalooline Liivimaa edasi, alates Tartu ja Riia kunagistest omavahelistest suhetest ja ajaloolistest sündmustest ning lõpetades piirkondliku identiteediga, mida Liivimaa oluliselt mõjutab.
Ma usun, et see oli üllatus ka minu Läti partneri jaoks. Seda Liivimaa kujundit võiksid Läti ja Eesti rohkem kasutada auhindade jagamisel, ürituste korraldamisel, turismikoostöös. Liivimaa on olemas, aga meil, kes me seal ei ela, on see ununenud.
Tore oli saada teada, et lätlased on eestlastele toredad naabrid, nende huvi Eesti vastu on südamlik. Aga mulle tundub, et Eesti pool ei vasta samaga.
Raportis rõhutasite mitmes kohas Läti ja Eesti koostööd Balti riikide ühishuvide väljendamisel. Ometi oli Leedu selles raportis vaatluse alt väljas. Miks nii?
See tulenes ülesande püstitusest – tegemist on kahepoolse raportiga Eesti ja Läti suhetest. Ma ei välista, et Läti teeb ükskord samalaadse raporti ka koos Leeduga. Eesti-Soome koostööraport on ju olemas. Ilmselt sünnib niisugune raport ka Põhjamaade ja Balti riikide suhetest.
Keeleliselt on Läti ja Leedu loomulikult sarnasemad. Ajalugu vaadates on Lätil ja Eestil minu arvates rohkem sarnasust kui Lätil ja Leedul. Liivimaad me jagame juba 13. sajandist, Leeduga Lätil sellist ühisala pole. Ka kultuuriliselt sarnaneb Läti enam meie kui Leeduga – nii eestlased kui ka lätlased on valdavas osas luterlased, leedukad on katoliiklased. Leedu on kunagi olnud väga suur kuningriik, mida Eesti ja Läti pole ju eales olnud.
Balti mõõde võiks olla mõne muu raporti teema.
Lätil oli veel mõne aasta eest ambitsioonikas plaan kujundada Riiast kogu Balti regiooni pealinn. Kas see on neil ikka veel kavas?
Eks see ambitsioon on neil alles. Tegelik areng on aga näidanud, et ühemõttelist pealinna Balti riikidel ei saa olla. Oleneb, kust poolt külalised tulevad – soomlastele on kindlasti Tallinn Balti riikide pealinn.
Mõneks asjaks on parem Riia, mõneks Tallinn. Läti on geograafilist positsiooni lennuühendusi arendades hästi ära kasutanud. Konkreetne ärikeskkond on aga teine asi, mina leian, et äri on Tallinnast parem ajada.
Milline on Eesti Läti meedias?
Võrreldes Eesti ajakirjanduse huviga Läti vastu, siis Lätis räägitakse Eestist väga palju. Seda mitte ainult viimastel aastatel, vaid pidevalt. Eestil on valdavalt positiivse eeskuju roll.
Mina heidaksin seda Eesti ajakirjandusele ette. Meil ei saadaks ükski telekanal, raadiojaam või ajaleht kedagi Lätti kajastama suure haigla avamist. Ent Läti teleuudistes oli Tartu Ülikooli Kliinikumi uus hoone väga suur uudis. Ja Eestist ei räägita ainult uudistes. Eesti on ka ühiskondlikus ja poliitilises arutelus nende jaoks oluline mõõdupuu.
Mida eestlased lätlastelt õppida võiksid?
See on minu väga subjektiivne hinnang, aga mulle tundub, et Lätis tegeldakse rahvuskultuuriga teises võtmes – rahvuskultuur on seal laiapõhjalisem ja värskem. Eestis – vähemalt mulje põhjal – on rahvuskultuuriga tegelemine kuidagi liiga formaliseeritud, institutsionaalsus näib olevat siin liiga kandev. Seda võiksid eestlased vabamalt võtta, rohkem rohujuuretasandil tegutseda.
Samuti võiksime me vaadata, kui palju tõlgitakse läti keelest eesti keelde ja eesti keelest läti keelde. See vahe on lausa piinlik. Lätis tehakse palju head kirjandus, aga meie ei tea sellest midagi.