Üksi Arktikas tegutseval Venemaal on Conley kinnitusel väga kõrge risk põhjustada tohutu mõjuga õnnetusi, rääkis Lennart Meri konverentsil USA strateegiaspetsialist Heather Conley. «Arktikas võib üks katastroof mõjutada kõike, seega peame olema väga ettevaatlikud ka sanktsioonides,» sõnas Conley rõhutades, et koostöö Venemaaga tuleb säilitada.
Arktikas sõltub kõik sellest, kui kiiresti sulab jää ja milliseid suhteid õnnestub lääneriikidel hoida Hiina ning Venemaaga, leidsid Lennart Meri konverentsi Arktika tuleviku üle arutanud panelistid.
Endine Norra kaitse- ja välisminister Espen Barth Eide rõhutas, et Arktikast rääkides ei ole enam küsimustki, kas see avaneb majandustegevuse jaoks – see on seda juba de facto. «Mida enam jää taganeb, seda enam on ligipääsu nii mineraalidele kui kalavarudele,» rääkis Eide, kes rõhutas, et üks põhilisi väljakutseid on nendes tingimustes läheneda Arktikale vastustustundlikult. Jää sulamise tõttu on võimalik seilata kaugemale põhja ja kasutada kunagi läbimatuks osutunud Loodeväila.
«Arktika on piirkond, kus Venemaad on saanud käsitleda kui üsnagi normaalset riiki,» kinnitas Eide, nentides, et nüüd saab rääkida siiski täiemõõdulisest vastasseisust ja kerkib küsimus, kas me suudame säilitada koostööd. «Me peame investeerima koostöösse, mitte vastasseisudesse,» sõnas Eide.
Rootsi kaitseuuringute instituudi analüütik Niklas Granholm rääkis samuti jää sulamisega kaasnevatest probleemidest, mille hulka kuuluvad nii kasvav turistide voog põhja suunas kui kalavarude liikumine uutesse asualadesse seoses vee soojenemisega. «Piirkond on väga tundlik ja selle keskkond vajab kaitset. Lisaks ei tea me, kuidas Atktika tegelikult toimib – meil on vaja teha veel rohkem teaduslikke uuringuid ja see ei ole ainult Artika 8 riigi töö, on ka teisi riike ja piirkondlikke mängijaid, sealhulgas palju valitsusväliseid organisatsioone.»
«Arktika on geopoliitiliselt strateegiliselt oluline piirkond, mida ei saa vaadata lahus ülejäänud maailmast,» rõhutas Granholm. Ta meenutas, et tegemist on väga olulise piirkonnaga ka raketitõrjesüsteemide jaoks – üle Arktika lähevad mitmed loogilised raketitrajektoorid võimalike konfliktide korral ja jää sulades kasvav ka Arktika roll militaarstrateegias. Granholm nentis, et Arktikast rääkides peab tunnistama: ebakindlus on uus normaalolek.
Washingtoni strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse Euroopa programmi vanemteadur Heather Conley rääkis Venemaa suurest mõjust Arktikas, mis tuleneb eelkõige faktist, et Venemaal on õigused suurele osale selle pinnast. «Venemaa on Arktikas superjõud ja neil on seal mängus suured huvid,» rõhutas ta, viidates põhjas peituvatele energiavarudele ja 21. sajandi võtmetähtsusega elementidele nagu nikkel ja tsink. «Arktika on 21. sajandi väljakutse,» kinnitas Conley, kelle sõnul laienev see kindlasti ka teadus- ja päästetöödele.
Conley sõnul peab Arktika koostööst rääkides pöörama aga suurt tähelepanu ka võimekusele võimalike reostuste ennetamisel ja likvideerimisel ning Venemaal on selles väga oluline roll. Oluline on tunnistada, et USA ja Venemaa kahepoolsed suhted praegu paremuse poole liikuma ei hakka, rõhutas ta. «Praegu peame püüdma säilitada viimasel 10 aastal saavutatut.»
Venemaal on Conley sõnul vaja lääne oskusteavet ja võimekust ka energiavarude kättesaamisel. Üksi Arktikas tegutseval Venemaal on Conley kinnitusel väga kõrge risk põhjustada tohutu mõjuga õnnetusi. «Arktikas võib üks katastroof mõjutada kõike, seega peame olema väga ettevaatlikud ka sanktsioonides,» sõnas Conley rääkides vajadusest säilitada Arktikas koostöö Venemaaga.
Conley rääkis ka Hiina kasvavast kohalolust Arktikas ja meenutas, et äsja avasid hiinlased uue teaduskeskuse Islandi põhjaosas. Ta rõhutas, et Hiina peamine eesmärk on kindlasti resursside omandamine ja mõelda tuleb ka jäljele, mida jätavad seetõttu põhja poole tööle saadetavad Hiina töölised.
Islandi ülikooli abiprofessor Alyson Bailes meenutas, et nö Artika suur lugu on täis lõkse, mis ei peitu ainult riikidevahelistes võimumängudes. Arktikas on vaja rahu, rõhutas ta. «Rahuta kaotame kõik perspektiivid reaalselt koos kliimamuutustega tegeleda,» sõnas Bailes, nentides, et korralik institutsionaalne koostöö Venemaa ja Hiinaga puudub.
Bailes rääkis suurtest keskkonnaohtudest ja meenutas, et varasemad vastasseisud on jätnud oma jälje ka keskkonnale. «Militaarkoostöö on jätnud Arktikasse mürgise pärandi,» sõnas Bailes, rõhutades, et Venemaaga on selle likvideerimisel tegelikult väga hea koostöö olnud.
Bailesi sõnul on Arktika koostööst rääkides äärmiselt olulisel kohal tsiviilkatastroofidega toimetulemise võimekus – Arktikas on suur mõju looduskatastroofidel, laevaõnnetustel, võimalikel õnnetustel energiavarude transportimiseks kasutatavate vahenditega – näiteks naftajuhtme katkemine.
«Ilm muutub soojemaks, aga ka raskemini ennustatavaks,» manitses Bailes, kelle sõnul ei oska sellega enam arvestada ka kohalikud. Suurte laevaõnntuste korral on abil sageli väga raske kohale jõuda ning lisaks inimelude kaotustele on väga suureks murekohaks naftareostused nii tundlikus keskkonnas.
Arktika piirkonna väike asustus tähendab näiteks ka seda, et suure laeva meeskonnale õnnetuse korral haiglakohtade leidmine võib osutuda väga raskeks – need võivad asuda väga kaugel.
Bailes juhtis tähelepanu ka kliima soojenemisega kaasnevatele ohtudele maal – igikeltsa sulades paiskub õhku rohkem metaani, mis soojendab õhku veelgi. Igikeltsa on aga koheldud kaua kui pinnast, millele Venemaal on ehitatud märkimisväärselt tööstusi. «Igikeltsa sulamisest ei räägita, aga seegi on reaalne oht,» sõnas Bailes.
Ohud maal – igikeltsa sulamine, metaan õhku, õhk soojeneb. Venemaal on aga igikeltsale ehitatud suured tööstused. Selle sulamisest ei räägita, aga see on reaalne oht. Sellele kulub ka palju raha.
Bailes rääkis ka humanitaarprobleemidest, mis kaasnevad, kui Arktika tööstuse ja kaevandamise arenedes tuuakse piirkonda enam võõrtöölisi – see tähendab mitte ainult varustusprobleeme, vaid ka uusi terviseriske nii kohalikele kogukondadele kui sisserännanutele ja loomulikult kasvavat keskkonnareostust.