/nginx/o/2014/05/09/3018404t1h4536.jpg)
Tansaanias ei näe poelettidel kondoomipakkidel enamasti mitte silti, et toode on maitsestatud, vaid hoopis, et see on lõhnastatud. Konservatiivsete seadustega riigis on suguline kõlvatus keelatud, mistõttu välditakse sellise sildiga ilmselt selgitusi, miks kondoomidel üldse maitse peaks olema.
Küll aga loodetakse nii Tansaanias kui ka Lõuna-Aafrika Vabariigis ja veel mitmel pool mujal Mustal Mandril värviliste kondoomidega püüda nooremat rahvast, sest just nende seas on kõige enam uusi HI-viirusega nakatujaid, samuti püütakse vähendada soovimatute rasestumiste hulka.
Värvilised ja lõhnastatud või maitsestatud kondoomid noortepärastes pakendites peaks enam ostma ahvatlema kui tavalised lateksilõhnalised ja igavalt valged preservatiivid.
«Me peame kasutama lihtsalt kõiki vahendeid, mida vähegi suudame välja mõelda,» nendib ÜRO Tansaania aidsivastase võitluse kontori juht Patrick Brenny. 2001. aastaga võrreldes on uute nakatumiste hulk vähenenud maailmas 33 protsenti, ent ÜRO aastatuhande eesmärk –peatada nakkuse levik 2015. aastaks – jääb siiski kaugele.
Varem töötas Brenny Malawis, kus HIVi ja aidsi probleem on väga tõsine – 16 miljoni elanikuga riigi elanikkonnast elab viirusega üle kümne protsendi.
50 miljoni elanikuga Tansaania täiskasvanutest on HI-viiruse kandjaid 5,6 protsenti ja viiruse levik ei ole mitte päriselt ühtlane üle kogu maa, mistõttu on raske haigusega kokku puutunuid tunduvalt vähem.
Ehkki paljudes riikides, kus HIV-positiivsete hulk on väga suur, ei peeta seda enam isoleeritud inimgruppide probleemiks, on abi pakkumisel takistusi. Paljud nendivad, et Kolmandas Maailmas teevad tippteadlased täiesti teisejärgulist teadust ega võta teavitustöö planeerimisel arvesse tegelikke olusid.
Nii näiteks kinnitavad mitmed valitsused, et HIV ei ole nende riigis seotud homoseksuaalsusega, sest neil homoseksuaale ei ole, ja see kajastub soositud teavitustöö vormides.
Sageli on probleem ka selles, et heteroseksuaalsete inimeste seksuaalkäitumist hinnatakse valesti. Kui rääkida juhusuhetest hoidumisest ja kaitsevahendi vajalikkusest sellistes suhetes, võivad jääda tähelepanuta näiteks pikaajalisemad suhted mitme partneriga.
Kuna Aafrika teavituse ja nakatunute ravi puhul lähtutakse aga eelkõige teadmisest, et viirus levib seal seksuaalsel teel, on sageli jäänud tähelepanuta, et suur probleem on ka süstalde korduvkasutamine.
See ei pea sugugi tähendama narkomaaniat – meditsiinipunktide alavarustatus tähendab, et teadmatusest võib sama süstalt kasutada kogu perekond või suisa veelgi rohkem inimesi. Just kõikvõimalike
HIVi vältimise ja nakatunute raviga seotud projektide prioriteetsus võib aga tähendada väiksemat tähelepanu igapäevameditsiini parendamisele.
Euroopa Liidu arenguriike puudutavates abiprogrammides on aga endiselt puudusi, mida välja juurida ei ole kuigi lihtne.
Probleemi tuum peitub konfliktis intellektuaalomandi kaitse ja vajaduse vahel tagada ravimite kättesaadavus võimalikult paljudele.
Tõsiasjas, et ravimid on mitme areneva riigi elanike jaoks kättesaamatult kallid, on suuresti süüdi kallid ravimipatendid, mis kuuluvad enam kui 96 protsendi ulatuses lääneriikide ettevõtetele.
Ajakirjaniku sõitu Tansaaniasse rahastas Arengukoostöö Ümarlaua vahendusel Euroopa Komisjon.
/nginx/o/2015/11/12/4693399t1h2758.jpg)