/nginx/o/2014/06/27/3147475t1h84bb.jpg)
Jalgrattaga sõitvad naised ei ole suuremas osas maailmast midagi ebaharilikku, ent Afganistanis, kus ranget joont järgivad islamivaimulikud peavad seda naistele ebasobivaks tegevuseks, püüab vaatepilt palju pahatahtlikke pilke.
Afganistani naised võitlevad jalgrattasõidu abil stereotüüpidega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alles hiljuti tundus see millegi sellisena, mida naised ei tohikski teha. Nüüd on aga olemas suisa 10-liikmeline Afganistani jalgrattanaiskond ja nende naiste sihiks pole mitte ainult 2020. aasta olümpiamängud, vaid ka rohkemate afgaanitaride ratta selga saamine.
«Meie jaoks on jalgratas vabaduse sümbol,» rääkis uudisteagentuurile AFP 26-aastane Marjan Sidiqqi, kes on nii naiskonna liige kui abitreener. «Meie jalgrattasõit ei ole poliitiline avaldus. Me teeme seda selle pärast, et me tahame, me armastame seda ja kui meie vennad saavad seda teha, saame ka meie!»
Ühel kargel hommikul sõidavad Kabulist lähedal asuvate Paghmani mägede suunas nii Marjan kui veel hulk naiskonna liikmeid, kõik 17 – 21 aastat vanad. Neil on seljas dressid ja peas kiivrid ning nad püüavad ohtralt tähelepanu. Kuhu iganes nad sõidavad, pöörduvad pead.
Nad ei püüa ainult uudishimulikke pilke, on palju ka neid, kes silmitsevad jalgratastel naisi ilmselge halvakspanuga. Agarad ratturid on sellega aga harjunud, kuigi sageli kaasnevad pilkudega ka solvangud. Lendab tüüpiliselt naiste pihta loobitavaid negatiivseid sõnu nagu «hoor», ent ka teateid, et nad häbistavad oma peresid ja peaksid minema koju.
Naised kinnitavad aga, et nad ei lase end sellest häirida – sageli tuleb täiesti ootamatust suunast ka toetusavaldusi.
Näiteks ergutab neid tee ääres 20-aastase tudengi ja jalgratturi Firoza üleni kaetud ema Maria Rasooli, kelle sõnul elab tütar tema unistuste elu. Maria vanemad ei lubanud tal kunagi jalgrattaga sõita ning ta ei taha, et tema tütar selliselt elama peaks. Naabritele ja sugulastele Maria ja tema abikaasa oma tütre tegemistest siiski ei räägi. «Nad ei saaks aru.»
13 aastat pärast USA invasiooni ja Talibani kukutamist, on naiste ligipääs kooliharidusele ja arstiabile oluliselt paranenud. Enam ei ole anomaalseks nähtuseks ka naispoliitikud ja kuigi neid ei ole siiski veel just liiga palju, leidub isegi üks naine, kes kandideerib riigi asepresidendiks. Talibani valitsusajal ei tohtinud naised meessaatjata kodustki lahkuda.
Sooline piiramine ei ole Afganistanist siiski kuskile kadunud ja ühiskonnas valitsevad äärmiselt konservatiivsed väärtused. Ühe Kabuli kohviku seinal on selle oma seinamaalingul kokku võtnud kunstnik Shamsia Hassani – tema burkat kandev vees hõljuv naine sümboliseerib naiste elu talibanijärgses Afganistanis. Nad on olemas, neil on õigus sõna võtta, ent neid ei kuulda.
Jalgratturite sõnul on äärmiselt raske selgitada midagi isehakanud moraalijutlustajatele, kelle jaoks rattaga sõitev naine on midagi mõeldamatult vulgaarset. Hiljuti piirasid mootorratastel noored mehed üht jalgrattal naist. Naine kukkus otsa Marjanile, kes sai õnnetusest raske seljavigastuse.
Jalgrattureid autoga julgestanud Mohammed Sadiq püüdis ühe meestest kinni ja viis politseisse.
Sadiq on Afganistani jalgrattaföderatsiooni juht ja lõi naiskonna 2003. aastal pärast seda, kui tema enda tütar jalgrattasõidu vastu huvi tundma hakkas. Kõige enam kardab Sadiq, et liitlasvägede lahkumise järel haarab Taliban taas võimu ning siis kannatavad esimesena naised.