Haigevoodisse viib malaaria

Ucatexi peaarst kolonel ­Véronique Cellarier.

FOTO: Kristel Maasikmets

«Kui just epideemiat ei tule, siis sellest piisab,» näitab Ucatexi baasi peaarst Prantsuse kolonel Véronique Cellarier oma «haigla» ainsat palatit, kus sees kolm voodit ja üks patsient –malaarias Prantsuse sõdur.

Tol hetkel paistab voodil pikutava noorukese prantslase seisund rahuldav. Märksa jubedam pilt avanenud päev varem baasi sööklas, kui ta, kandik käes, sõna otseses mõttes jalalt kukkus ja malaariavapped võimust võtsid.

Ucatexis, kuhu suur osa EUFORi sõdureist on kolinud viimase kuu jooksul, oli möödunud nädala lõpuks diagnoositud juba viis malaariajuhtu. Ja malaaria tüüpiline peiteaeg on kaks kuni neli nädalat. Tõsi, osa haigestunuist tunnistas, et jättis ennetavad tabletid võtmata.

«Malaariatesti teeme kõigile, kes palavikuga tulevad,» ütleb Cellalier. See on ka ainuke analüüs, mida nad kohapeal teevad. Vajadusel saadetakse lihtsamad proovid Bangui lennuvälja juures asuva M’Poko baasi laborisse. Raskema tervisemurega sõdurid lennutatakse kodumaale.

Lisaks malaariapatsientidele toob Cellalier oma töölauale jõudnud juhtumitest välja kaks ülemöödunud nädalal granaadirünnaku ohvriks langenud prantslast. Muidu domineerivad pisitraumad ja kõhulahtisus.

Viimatimainitud vaevus näib olevat KAVis teenimise üsna vältimatu kaasaanne. «Loomulikult on kõigil olnud kõhulahtisus,» iseloomustab mai lõpus saabunud Soome kontingendi asejuht major Arto Ylä-Kotola oma üksuse muresid.

Sama probleemiga on hädas olnud ka eestlased, kuid pärast telkidest konteinerelamutesse kolimist on nad sellest murest suuresti vabanenud. Kuu tagasi saabunud ja otse konteineritesse kolinud Läti kontingendi ülema major Salvis Dzilna sõnul pole neil kõhulahtisusjuhtumeid olnud. Sarnaselt soomlasega tunnistab ka tema probleeme peaasjalikult päikesega, mis põletab põhjamaist nahka ja tekitab vedelikupuudust.

Tagasi üles