Eestlased jahivad Bangui öö varjus püssimehi

Evelyn Kaldoja
, välistoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ucatexi baasi ümber valdavalt kristlastega asustatud alal jalgsipatrulli teinud Eesti sõdureid saatsid     pidevalt neid tervitada tahtvad lapsed ning nii mõnigi tee oma maja ees või teeserval seisev täiskasvanugi hüüdis neile prantsuse keeles nii «Tere! Kuidas läheb?» kui ka «Aitäh!».
Ucatexi baasi ümber valdavalt kristlastega asustatud alal jalgsipatrulli teinud Eesti sõdureid saatsid pidevalt neid tervitada tahtvad lapsed ning nii mõnigi tee oma maja ees või teeserval seisev täiskasvanugi hüüdis neile prantsuse keeles nii «Tere! Kuidas läheb?» kui ka «Aitäh!». Foto: Kristel Maasikmets

Kui Kesk-Aafrika Vabariigis teeniva ESTP­LA-18 rühmaülemalt kapten Tanel Rattistelt küsida, milline tööülesanne kõige huvitavam on, lähevad tema silmad rõõmsalt põlema ja ta vastab hetkegi mõtlemata: «Kindlasti öised patrullid.»

Need kujutavad endast omamoodi vereta jahti. Üksus läheb ööpimeduses ELi rahuvalvemissiooni EUFOR RCA vastusalale ehk Bangui 3. või 5. kvartalisse vaatama, ega seal juhtumisi liigu moslemite ehk Séléka või kristlaste ehk anti-balaka relvastatud jõuke, kes võiksid teiseusulistele kurja teha. Eestlastel on öövaatlusseadmed, mille abil nad näevad kõike ja saavad võimalikud pahalased kotti püüda.

«Võtame sisse enda kattepositsioonid ja ootame, kui ta piisavalt lähedale jõuab, siis on meil taskulambid – pimestame ta ja anname käskluse relv maha panna,» kirjeldab Rattiste seda, mis juhtub, kui nad näevad püssimeest jalutamas. «Relvakandja on väga ehmunud, kui ta pimedas avastab, et teda ümbritseb hunnik sõdureid.»

Kurikael mõistab eesti keelt

Mõnikord on ähmi sattunud ka eestlased. «Tihti läheb meestel ka prantsuse keel meelest ja antakse eestikeelseid käske,» jutustab rühmaülem ja lisab muigega, et siiani on kättesaadud mõistnud ka eestikeelseid käske.

Kurioossemate vaatepiltide seas toob Rattiste esile oma kvartalit vibudega kaitsnud omakaitseüksuslased. «Vibud oleme alles jätnud, samuti matšeeted, mis on siin igapäevane tööriist, aga tulirelvad oleme ära korjanud,» sõnab ta.

Tõeliselt veretuks teeb selle jahi asjaolu, et ega ööpimeduses tabatuga suurt midagi juhtu. «Et siin riigis pole korrakaitset, vanglat ega ühtegi seadust, mis keelaks relva kanda, siis konfiskeerime relva, võtame isikuandmed, nime ja pildi ning edastame oma juhtkonnale,» kirjeldab Rattiste. «Loeme neile sõnad peale, et tänaval ei tohi relvadega käia.»

Eesti rühmaülema sõnul on nad Banguis teenimise ajal täheldanud ka progressi.

Hüljatud alale kahe kogukonna piiril julgevad inimesed päeval juba tulla oma kodusid korrastama. Ööseks minnakse aga siiski oma kvartali sügavusse varju.

«Teiseks liigub jõuke nüüd öösiti vähem,» lisab Rattiste. «On levinud sõna, et öösel võid kohata pimedal tänaval eestlaste jõuku ja oma relvadest ilma jääda.»

Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik rõhutab, et 3. ja 5. linnaosa on olnud alati Bangui kõige kriminaalsemad kohad. «Rääkides prantslastega, kes on olnud siin missioonil näiteks 20 aastat tagasi, siis ega pimedal ajal keegi neisse oma nina ei toppinud,» märgib ta. «Röövimised ja tapmised, mis on alati olnud nende piirkondade probleemiks, on ka täna nende kvartalite osa.»

Sissepiiratud moslemid

«5. kvartal on põhiliselt kristlaste linnaosa. Varem on seal rohkem segamini elatud, kuid nüüd on sinna jäänud põhimõtteliselt ainult kristlased,» kirjeldab Allik kohalikku elanikkonda. «Ametlikult on enamik töötud – eks nad nipet-näpet asjadega tegelevad, aga töölkäijaid on üldiselt vähe.»

«Moslemite linnaosa on seal kõrval 3.,» jätkab Allik. «Siin on moslemid olnud traditsiooniliselt kaubitsejad. Loomulikult on nende ärid kõik kinni pandud ja ära rüüstatud. Kui tänava ääres on rüüstatud kauplus, siis see on olnud moslemi oma.»

«3. linnaosas oleks hea, kui nad saaksid kasvõi omade keskel äri ajada, praegu on sealse rahva liikumisvabadus piiratud, sest väljas on inimesi, kes tahavad neid kinni võtta kuni kõige kardinaalsemate lõppudeni välja,» nendib Allik.

Samas on ka Allik veendunud, et selle paari kuu jooksul, mis ESTPLA-18 on KAVis teeninud, on olukord paranenud. «Üks areng on see, et elanike suhtumine sõjaväeüksustesse on oluliselt muutunud,» toob ta esile.

«Non à la France,» on üsna tavapärane loosung moslemite linnaosa seintel, samuti näeb sajatusi Prantsuse presidendi François Hollande’i pihta. Ka kristlaste aladel patrullides pärivad kohalikud eesti sõduretelt aeg-ajalt, et ega nad ometigi Prantsusmaa rahvuslikul missioonil «Sangaris» pole.

Prantsuse missioon nimelt pole KAVi rahva seas just populaarne ning Allik möönab, et eks sel ole ka põhjus. «Siis, kui olid suuremad pogrommid, tapmised ja majade rüüstamised, oli hetki, kus oli mõni [Prantsuse] üksus lähedal, aga ei reageerinud,» selgitab ta.

«Kindlasti ei saa öelda, et see oleks tulnud üksuste tahtmatusest reageerida,» vabandab Allik prantslasi. «Kas on olnud olukorra hinnang, nende tegutsemispiirang või tegutsemisreeglid, seda ei tea, aga on selliseid juhtumeid olnud, ja see saab väga laia ja sügava kõlapinna.»

«EUFORi on hea suhtumine ja selle kallal sai kõvasti tööd tehtud,» räägib Allik. «Ma mäletan, et kui osalesin kohtumisel 3. linnaosa liidrite – kogukonnajuhtide, kaupmeeste, liikumiste juhtidega, imaamidega –, siis kolmetunnisest kokkusaamisest esimene poolteist tundi kulus neil prantslaste kirumisele.»

«Muu hulgas sai neile öeldud, et vaatamata sellele, et meie seas on ka Prantsuse üksuseid, ei ole võrdusmärgi tõmbamine meie ja «Sangarisi» vahel õige,» lisab ta. «See on ennast tõestanud ja sellest on tulnud ka usalduslik suhe.»

Rattiste sõnul pole Eesti sõdurid KAVis vaenulikku suhtumist kohanud. Seda väidet kinnitas möödunud nädalal ka vaatepilt, mis avanes nii jalgsipatrullil EUFORi Ucatexi baasi ümbruses kui soomukitel 3. ja 5. linnaosas käimine.

Jalgsipatrullil kõlas eestlastele ühe müügilaua taga istuva musta mehe suust koguni rõõmus «Terre!». Samas oli aga siiski märgatav vahe 5. ja 3. linnaosa rahva suhtumises. Kui kristlaste juures saatsid Eesti kolonni pidevad rõõmsad lehvitamised, siis Prantsuse-vastaseid loosungeid täis moslemite alal oli lehvitajaid märksa vähem ja inimeste näod kohati pigem tusased.

Alles kahe nädala eest ­KAVi jõudnud Poola sandarmeeriaüksuse liikmed Marcin Ziezinski, Krystian Parszuta ja Ryszard Skoclylas on kõik teeninud kaks korda Ida-Afganistanis, kus nende kontingendi hoole all oli päris terav piirkond. Lisaks veel Balkanil ja Liibanonis.

«See missioon on eelmistest üsna erinev,» leiab kapten Skoclylas. «Eriti Afganistanist, kus me keskendusime vastasele, siin tsiviilelanikkonnale. Siin peame me teatud mõttes muutma oma mõtteviisi, peame keskenduma kohalikele, kuidas nendega rääkida ja kontakti saada.»

Kui nemad kohalikele oma päritolumaa ütlesid, polnud pikemalt selgitama vaja hakatagi. «Vastuseks tuleb «Me teame Poolat! Paavst Johannes Paulus II tuli sealt.»,» kirjeldab Skoclylas. «Suurem osa neist on meile rääkinud, et neil on hea meel, et sandarmid siin on. Nad ütlevad tihti «Hea töö».»

Sõltuvus võõrsõdureist

Läti kontingendi ülem major Salvis Dzilna ütleb, et siiani pole ka tema sõdurid vaenulikku suhtumist kohalikelt kogenud – ikka hõigatakse vaid rõõmsalt «Bonjour!». Lihtsaks ta missiooni aga tembeldama ei tõtta.

«Välja läheme me ikkagi kiivrite ja relvadega, me kasutame soomukeid. See tähendab midagi,» sõnab Dzilna. «Nagu ka see, et meil pole turule lubatud minna T-särgis ja plätudega. Kuigi kogu aeg tulekontakti pole, seda aeg-ajalt juhtub. Möödunud nädalal sai granaadirünnakus viga kolm prantslast. Kogu aeg tuleb olla valvas.»

Soome major Arto Ylä-Kotola arvab, et kohalike seisukohast vaadates on üldolukord siiski üsna lootusetu. «Aga nad on passiivsed ja ignoreerivad ka enda lähedal toimuvat tulevahetust,» lisab ta. «Paistab, et nad loodavad rahvusvahelisele abile julgeoleku tagamisel. Neil on tõsiselt hea meel, kui nad sõdureid näevad. Nad räägivad meie tõlkidega, et tahaksid, et me oleksime nende juures sagedamini, kui see meile võimalik on.»

Ajakirjaniku reisi Kesk-Aafrika Vabariiki toetas kaitseministeerium.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles