Põhjapanevate järelduste tegemine oleks hetkel ennatlik: uudis Malaisia reisilennuki kadumisest Ida-Ukraina kohal on praeguse veel väga värske ning lennuki kadumisega seotud informatsioon vastuoluline. Sarnastel puhkudel nõuab faktide väljaselgitamine tavaolukorras pikka ja põhjalikku uurimist. Ida-Ukrainas aga, mõistagi, pole praegu tegemist «tavaolukorraga».
Üldjoontes eksisteerib muidugi kaks võimalust. Esimene – Malaisia reisilennuki huku põhjused ei ole seotud Ida-Ukrainas toimuva lahingutegevusega. Sellisel juhul on tegemist õnnetusjuhtumiga, millel tõenäoselt ei saa olema kaugeleulatuvaid poliitilisi ja sõjalisi tagajärgi.
Teine võimalus – lennuk tulistati alla. Ning selle võimaluse tõeseks osutumise korral võivad katastroofi poliitilised (ja võimalik, et ka sõjalised) tagajärjed olla vägagi tõsised.
Arutledes teise võimaluse üle muutuvad koheselt oluliseks ka lihtsad faktiküsimused. Kus ja millal täpselt sai lennuk tabamuse? Millist tegevust registreerisid sel hetkel ja sellele eelnenud perioodi jooksul Ukraina ja Vene õhuruumis radarid ning satelliitluure? Millist relvasüsteemi võidi kasutada? Väljaselgitamist vajavate asjaolude nimistut võiks loomulikult jätkata.
On välistatud, et suvaline Donetskist pärit Dima või Kolja istuks sellise raketikompleksi juhtkonsooli taha, vajutaks nuppu ning suudaks hävitada 10 kilomeetri kõrgusel lendava õhusihtmärgi. Selliste relvasüsteemi kasutamiseks on vaja professionaalse väljaõppega kaadrisõjaväelasi.
Kõige eelpoolse valguses on intrigeeriv, et esimesena teatas reisilennuki allatulistamisest (mitte allakukkumisest) Vene uudisteagentuur Interfax, kelle ajakirjanikel oli koheselt teada ka allatulistamiseks kasutatud relvasüsteem - õhutõrje raketikompleks Buk. Interfax viitas seejuures küll allikatele Ukraina siseministeeriumis ja õiguskaitseorganites.
Ida-Ukrainas on selle suve jooksul üha sagenenud juhtumid, mil on alla tulistatud Ukraina relvajõudude transpordilennukeid ning teisi õhuvahendeid. Valdavalt on Moskva juhitud «separatistid» selleks kasutanud kantavaid õhutõrje raketikomplekse. Et viimaste näol on tegemist lähimaa õhutõrjerelvadega, siis pole Malaisia Boeingu tabamine selliste relvadega tehniliselt võimalik - lähimaa raketikomplekside maksimaalseks laskekõrguseks on reeglina ca 3000 meetrit, reisilennuk viibis tabamise hetkel väidetavalt kõrgusel 10 000 meetrit.
See jätab kaks võimalust. Esimene: reisilennuki tabamiseks kasutati kesk- või kaugmaa õhutõrje raketikomplekse. Teine: reisilennuki tulistas alla teine õhusõiduk, eeldatavalt hävituslennuk.
Teadaolevalt ei ole Ukraina valitsusväed konfliktipiirkonnas eelmises lõigus mainitud õhutõrjerelvastust kasutanud. Selleks pole olnud vajadust. Küll on aga viimastel nädalatel avalikkuseni jõudnud uudislugusid sellest, kuidas Ukraina valitsusvägede lennukeid on tabanud raketid, mis võisid lähtuda Vene Föderatsiooni territooriumilt.
Näide: keskmaa õhutõrjekompleksi Buk-M2 laskekauguseks on kuni 50 kilomeetrit, kaugmaa õhutõrjekompleksi S-300PMU2 laskekauguseks on kuni 200-250 kilomeetrit. Selleks, et tabada sihtmärke Ukraina õhuruumis, ei pea need relvasüsteemid lahkuma Venemaa territooriumilt.
Nii muutubki oluliseks, kas Malaisa reisilennuk sai tabamuse 50, 40 või 10 kilomeetri kaugusel Vene-Ukraina piirist (praegu on uudistest läbijooksnud kõik kolm distantsi) – juhul, kui tõepoolest kasutati õhutõrjekomplekse Buk, loomulikult.
Sama Buk-perekonna vanemad mudelid (laskeulatusega kuni 35 kilomeetrit) on ka Ukraina valitsusvägede relvastuses, kinnitamata andmetel on neid viimastel nädalatel langenud «separatistide» sõjasaagiks. Tegemist on keerukate relvasüsteemidega, mille kasutamine on võimatu ilma pika ja põhjaliku erialase väljaõppeta. On välistatud, et suvaline Donetskist pärit Dima või Kolja istuks sellise raketikompleksi juhtkonsooli taha, vajutaks nuppu ning suudaks hävitada 10 kilomeetri kõrgusel lendava õhusihtmärgi. Selliste relvasüsteemi kasutamiseks on vaja professionaalse väljaõppega kaadrisõjaväelasi. Mainitud sõjaväelased saavad pärineda ainult Venemaalt - muidugi juhul, kui tegemist oli «separatistide» kontrollitud territooriumilt lähtunud lasuga.
Nagu eelpool juba mainitud, pole Ukraina valitsusväed sarnast relvastust konfliktis varasemalt kasutanud ning oleks ka ebatõenäoline, et Ukraina valitsusvägede õhutõrjemeeskonnad võtaksid sihikule lennuki, mis saabub Kiievi poolt ja liigub Vene-Ukraina piiri suunas. Sarnasel kursil liiguvad ainult Ukraina valitsusvägedele sõbralikud lennuvahendid.
Teise stsenaariumi (rakett pärines hävituslennukilt) puhul tasub märkida, et esiteks on viimase kuu jooksul Venemaa sõjalennukid väidetavalt korduvalt rikkunud Ukraina õhupiiri ning teiseks on Vene hävituslennukite relvastuses kaugulatusega õhk-õhk raketid, mille 70-80 kilomeetrine laskeulatus võimaldab tabada sihtmärke Ukraina õhuruumis ka teiselt poolt riigipiiri.