Tuleval nädalal toimuv Walesi tippkohtumine võib olla NATO juhtide kaalukaim kokkutulek pärast külma sõja lõppu. Ajalehtede pealkirjad keskenduvad kriisiolukorrale Ukrainas, kuid kõige tähtsam küsimus – millega võib-olla kõige enam vassitakse – on kaitsekulutused, kirjutab Financial Times.
Kindlasti kinnitavad kõik liikmesriigid kui üks mees, et kaitsekulutused on olulised. Ning ürituse korraldajana rõhutab Suurbritannia arusaadavalt, et on üks neist neljast liikmesriigist, mis täitsid 2013. aastal kokkulepitud 2 protsenti SKTst.
London ei pruugi Walesis mainida, et lähikuudel kukuvad Briti kaitsekulutused üpris kindlasti kõvasti alla 2 protsendi piiri. Tegelikkuses hoiab tervet allianssi vee peal USA, mis kulutab oma armeele 735 miljardit dollarit aastas (NATO tervikuna veidi üle triljoni dollari).
NATO liikmesriikide keskmised kaitsekulutused on 2,9 protsenti SKTst. Kui USA maha arvata, jääb eurooplaste keskmiseks kleenuke 1,6 protsenti.
Seejuures on alliansi jaoks üha tähtsam endalt küsida, mille peale see raha kulub. Väiksematel liikmesriikidel läheb suur osa kaitsekulutustest personali palkadeks. Suurematel on küll rohkem varustust, kuid koostöö ja ühisprojektidega on lood kehvad.
Keset seda segadust on kerkinud küsimus, kas NATO juhtkonnal oleks vaja rohkem meelevalda probleemide lahendamiseks.
«Alliansil on vaja ajada mehejuttu eurooplaste kaitsekulutuste üle,» ütles hiljutine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja ja praegune Tuftsi ülikooli Fletcheri rahvusvaheliste suhete kooli dekaan, eruadmiral James Stavridis. «Need jäävad järjepidevalt alla 2 protsendi miinimumi [SKTst], millele kõik on alla kirjutanud, ning mingil hetkel läheb poliitiliselt väga raskeks hoida koos allianssi, mille kaitsekulutustest kaks kolmandikku katab USA.»
McKinsey konsultantide andmetel kukkusid Euroopa kaitsekulutused 2008–2012 aastail 50 miljardi dollari jagu ning 2015. aastaks kukub ära veel 4 miljardit dollarit.
Pärast Venemaa sekkumisi Ukrainas on nii Poola, Leedu, Läti kui Eesti tõotanud tõsta oma kaitsekulutused üle 2 protsendi SKTst. Kiiduväärt kavatsused, kuid rahaliselt tilluke panus – NATO enda andmeid analüüsides lisanduks regionaalsetele kulutustele vaid 1,5 miljardit dollarit aastas.
Seetõttu tuleb pöörata pilgud Euroopa suurtele «kaitsekulutajatele»: Suurbritanniale, Prantsusmaale, Saksamaale, Hispaaniale ja Itaaliale. Kamba peale kulutavad nood kaitsele 200 miljardit dollarit aastas – mis on 61 miljardit dollarit kokkulepitust vähem.
Nagu nendib aga McKinsey analüütik John Dowdy, «näevad [kaitsekulutuste tõstmise] vajadust [reeglina] need, kes elavad karmimas naabruskonnas».
Tippkohtumise otsused kaitsekulutuste osas on «väga tähtsad venelaste vaatevinklist. Nende silmis on lääne liidrid haledad – neid on kerge kavala poliitikaga haneks võtta,» ütles Londoni mõttekoja Royal United Services Institute peadirektor Michael Clarke. «Euroopa parlamentides kasvab arusaam, et [kaitsekulutuste kärpimise] trend on põhja ära puudutanud. Kui mitte, võib seda tippkohtumist pidada ajalooliseks läbikukkumiseks.»