NATO uurimiskeskuse juht ei soovita vaenulikke kanaleid sulgeda

Vastloodud NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse direktor Jānis Kārkliņš. Foto: Evelyn Kaldoja

Lapsele võib selgitada, et kui sa tahad eluaeg põrandaid pesta, jäta kooli minemata, kui tahad aga elada huvitavat elu ja sõita korraliku autoga, kuluta veel 15 minutit ja loe see artikkel läbi, ütleb Jānis Kārkliņš, äsja NATO akrediteeringu saanud strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse direktor. Ta kasutab seda näidet põhjendamaks, miks riskide selgitamine ja kriitilise mõtlemise arendamine toimib paremini kui võimaliku vaenuliku info lauskeeld.

Mida suudab teie keskus praegu pakkuda meie ühisele julgeolekule?

Usun, et suudame välja arendada teatud võtted, kuidas pehmendada vaenulike infokampaaniate mõju, mida näeme praegu oma maailmanurgas. Saame ka aidata mõista, milliseid võtteid vaenlane kasutab – eriti rääkides uutest tehnoloogiatest –, ning pakkuda tehnikaid nende leevendamiseks.

Kõige elementaarsem vahend selleks on haridus. See peab arendama kodanikuoskusi, mis aitaksid inimestel infos orienteeruda, ja arendama kriitilist mõtlemist.

Kui vaadata tagasi internetieelsele ajale, võis kergesti öelda, et infole ligipääsu kalibreerimine on viis, kuidas autoritaarsed jõud kontrollivad rahvast. Sest nagu me teame, inimesed langetavad otsuseid vastavalt oma teadmistele ja kogemustele. Kui infole ligipääsu piirata või kalibreerida, on võimalik neid kontrollida.

Internetiajastul võib teoorias väita, et piiranguid infole ligipääsul pole. Sellegipoolest näeme 20 aastat pärast interneti massideni jõudmist, et rahvaid saab kontrollida. Miks? Varasem info kalibreerimise selgitus enam ei kehti. Ilmselge vastus on, et haridussüsteem ei arenda inimestes sobivaid oskusi.

Internet rajati avatud süsteemina. Me ei tea, mis mõju selle kõikvõimalikel rakendustel võib olla. Meie keskus võib nende mõju analüüsida, muu hulgas sõjalisest poolest, ning anda soovitusi, kuidas seda pehmendada.

Samuti saame rääkida ründetaktikast, kuidas saaks uusi tehnoloogiaid kasutada oma sõnumi edasiandmise parandamiseks, näiteks rahuvalvemissioonil.

Teie Riias asuv keskus on just saanud NATO akrediteeringud ja ära mainitud ka Walesi tippkohtumise lõppdeklaratsioonis. Mis taustaga spetsialistid teil töötavad?

Meil on inimesi sõjalise, diplomaatilise ja kommunikatsioonitaustaga. Me alles alustasime. Suurima tõenäosusega tuleb meie organisatsiooni veel palju teistsuguseid oskusi, millest allianss ja tema liikmed kasu saavad.

Kui palju on teil töötajaid?

Aasta lõpuks saab olema ligi 20, vastavalt sellele, kuidas keskusega liitunud maad spetsialiste läkitavad.

Meie asutajaliikmed on Läti, Eesti, Leedu, Poola, Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriik. Ilmselgelt on ka teistes riikides huvi keskust kas toetada või sellega isegi liituda.

Mis teie töölaual praegu seisab?

Esimene projekt, mille me saime, oli Venemaa Ukrainale suunatud infokampaania analüüs. Me peame lahti mõtestama sõnumid, mida on kasutatud 2013. aasta novembrist tänavu märtsini, kui annekteeriti Krimm.

Analüüsime kõige populaarsemate Ukrainasse ja teistesse Venemaa naaberriikidesse edastatavate vene telekanalite sisu ning püüame teha järeldusi meetodite kohta, mida neis rahva mõjutamiseks kasutatakse.

Kas teie arvates oleks teatud välisriigi rahastusega või tugeva mõju all olevate infokanalite leviku piiramine õigustatud?

Minu isiklik arvamus on, et piiramine pole kõige efektiivsem meetod. Me nägime Lätis, et kui kaabeltelevisiooni ettevõtetel keelati ühe telekanali edastamine (telekanalile RTR Rossija kehtestati tänavu kevadel kolmekuine edestamiskeeld, kuna nende Ukraina sündmuste kajastus oli vastuolus Läti seadustega – toim), ei andnud see oodatud tulemust. Minu arvates peaksime otsima teisi viise naaberriigi info olemasolu pehmendamiseks.

Näiteks?

Üht ma juba mainisin: koolides peaksid olema tunnid, mis arendavad kriitilist mõtlemist, arusaama sellest, kuidas meedia toimib, kuidas peaksid inimesed lähenema sellele, mida nad näevad ja loevad.

Küsimus pole mitte ainult selles, et meil on suur naaber, vaid ka selles, et internetis leidub kõikvõimalikku kraami ning me peame suutma hinnata, kas see on õige või vale, tõsi või pettus. See on universaalne oskus, mida läheb uues infokeskkonnas elamiseks vaja.

Teiseks peame välja arendama avalik-õigusliku ringhäälingu, mille kaudu anda infot kõigile rahvarühmadele, sealhulgas ka vähemuskeeltes.

Kolmandaks peame mõtlema – ja see on pisut pikemat aega nõudev plaan –, kuidas suurendada professionaalsust ajakirjanduses, mis on internetiajastul märkimisväärselt vähenenud.

Ajakirjandus ei ole eriala – see on ühiskondlik funktsioon ja sellega tegelevatel inimestel on eriline vastutus. Inimesed, kes võtavad raha ja kirjutavad asju, mis on vastuolus nende oma vaadetega, pole ajakirjanikud. Nad on propagandaagendid. Mõnes riigis näeme neid hulgaliselt.

Me peame välja arendama ajakirjanike korpuse, kes on äärmiselt professionaalne ja näitab eeskujuna, mis on tõeline ajakirjandus. Ning lisaks peame juurutama meedia eneseregulatsiooni, sest ajakirjanikud ise peaksid seadma oma riigi meedia kvaliteedikriteeriumid.

Nendel meetmetel võib olla mõju alles keskmises või pikas plaanis, kuid minu arvates on see ainus viis, kuidas demokraatlikus ühiskonnas saaks pehmendada välispropaganda mõju.

Kuivõrd tuleks tegeleda võimaliku vaenlase ja tema avaliku arvamuse mõjutamisega?

Loomulikult tuleb sellega tegeleda, aga [tema enda omadest] erinevate võtetega. Levitades objektiivset infot, mis vastab hea ajakirjanduse kriteeriumitele ja eetikale. Infot, mis on kinnitatud, analüütiline ja mitmekülgne, mis annab täieliku pildi, mitte ühe poole loost.

Kuidas nende «südamesse ja mõtetesse» pääseda? Üle piiri lendlehti heita vist pole mõtet.

Internetil pole piire. Info liigub. Loomulikult on küsimus, kui atraktiivne saaks see olema ja kuidas suudaksime ühiskonnani jõuda. Võib olla mitu teed: tuntud isikute, spordimeeskondade kaudu jne.

Kas n-ö Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle mudel on teie arvates jätkuvalt pädev?

Minu põlvkond kasvas üles Raadio Vaba Euroopat ja Ameerika Häält kuulates. Ja mitte ainult. Toona polnud ka popmuusika piisavalt lubatud, mistap kuulasime ka Raadio Luksemburgi.

Me peame ka mõistma, mis tõmbab ligi uut põlvkonda, ning kasutama nende kommunikatsioonikanaleid ja -viise. Selle mõistma õppimises võiks ka meie keskusest mõnevõrra kasu olla.

Baltimaades arvas tõenäoliselt ka nõukogude ajal enamik rahvast, et nad elavad vales süsteemis. Venemaal aga tundub suur osa rahvast oma praegust liidrit ja tema poliitikat toetavat. Mis võiks neid meelitada «kurja lääne info» juurde?

Ma ei oleks nii skeptiline. On jätkuvalt inimesi, kes teavad, kes nad on, kuidas nad tunnevad, ja kes küsivad küsimusi. On rohkelt inimestevahelisi kontakte, mida saab samuti kasutada. Väljaõppeprogrammid noortele, tudengivahetus, on samuti kanal meie sõnumi edastamiseks ja loo edastamiseks. Venemaa kasutab seda vahendit päris tugevalt, kutsudes noori oma suvelaagritesse. See on üks vahendeid, mida võiksime kasutada ka meie.

NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus

•    Kogu NATO jaoks oli see juba 20. oivakeskus. Baltimaades tegutsesid juba varasemast Tallinna küberkaitse oivakeskus ja Vilniuse energiajulgeoleku oivakeskus.

•    Tänavu 1. jaanuaril Riias tegevust alustanud keskus, mille osalejariikideks on peale Läti praegu veel Eesti, Leedu, Itaalia, Poola, Saksamaa ja Ühendkuningriik, sai NATO-lt akrediteeringu 1. septembril.

•    Keskuse eesmärk on anda liitlastele nõu strateegilise kommunikatsiooni alal.