/nginx/o/2018/01/02/7457091t1h7300.jpg)
/nginx/o/2014/09/25/3376647t1hde2a.jpg)
Kokkulepe üle 100-mm kaliibriga raskerelvade äraliigutamisest Ida-Ukrainas ei toimi. Mitmelt poolt on infot tulelöökidest ukrainlaste positsioonide pihta ja millegi muuga kui keelatud relvasüsteemidega neid teha ei saa. Võimalik, et terroristid on teinud vaatlejatele mingit potjomkinlust, kuid peasuundadelt pole relvi ilmselgelt veel ära liigutatud.
Peasuundadeks on Debaltseve ümbrus, Donetsk ja selle põhjakülg, Mariupoli piirkond. Debaltseves üritasid venkud hõivata Nikišino küla – ei tulnud välja. Kui on relvarahu ja kokkulepitud mingi joon, millest üle ei minda, siis milleks need luuremängud ukrainlaste positsioonide suunal? Ise kirjutavad ja kiitlevad, kuidas nad «vabastavad okupeeritud alasid huntast». Ehk siis üritavad.
Sama lugu Štšastja linnakese kandis, kus on strateegiline sild üle Siverski Donetsi jõe Luganski linnast põhjas. Sealt Ukraina armee oma tegevust Luganski kandis alustas – Štšastja vabastamisest. Mingil ajal oli see sügav tagala, pärast Venemaa regulaarüksuste tegevust on seal pidev tuletegevus.
Avdiivkat Donetskist põhjas on ikka jätkuvalt rünnatud. Kohe suurejooneliselt. Terroristid kirjutasid, et «vabastusoperatsioon» kestab juba üle 30 tunni. Samuti on tule all jätkuvalt Donetski lennujaam, kus venelaste tegevuse tõttu on isegi öösiti sama valge kui päeval. Selline rahumeelne oleng neil seal.
Nad on kaotanud 65 protsenti tehnikast, aga Ukraina relvatööstus töötab praegu kolmes vahetuses. Uusi masinaid tehakse, antakse üksustele tehnikat juurde ja praegu seda tehnikat enam ei kaotata ka.
Mariupoli idapoolset kontrollpunkti rünnati samuti – venelaste tulelöök hävitas kontrollpunkti söökla. Pildil olid kõrbenud saiapätsid ja põlenud lauad ning taburetid. Tundub, et niipalju on ukrainlased juba õppinud, et üheainsa miinipildujatulega kogu üksust maha ei tapeta. Istuvad ilusti kaevikutes.
Mariupoli kaitsekindlustused pidavat olema lõpusirgel ja ulatuma ka Volnovahhani, mis on tähtis transpordisõlm Azovi suunaliseks raudteeliikluseks. Eks sealt on tarvis seda raudteed ikkagi hoida. Linn on ju oluline sadam ja tööstuskeskus.
Põhimõtteliselt on Ukraina armee kaitses ka Krimmi piiril lõunas. Venemaa on teinud ridamisi avaldusi viimasel ajal Krimmi väegrupeeringu tugevdamisest, paisanud seal kümneid tanke ja ründerelvi poolsaare põhjaossa naaberoblastite piirile, ukrainlaste kontrollitavate alade äärde.
Samal ajal ei suuda venelased Krimmi absoluutselt varustada, tormine september pani praamiliikluse kinni, samal ajal kui seal on meeletud autode järjekorrad. Geograafia vastu ikkagi ei saa ja on muidugi spekuleeritud sel teemal, et venelased võivad Krimmi suunal agressiivsemaks muutuda, kuna asi muutub talvel päris karmiks.
Ma siiski meenutan, et Krimmi koridori loomiseks tuleks neil liikuda umbes 400 kilomeetrit läbi kolme Ukraina oblasti. See Luganda ja Donbabwe, mis nad praegu Ida-Ukrainas tekitasid on sellega võrreldes mõnevõrra väiksema läbimõõduga piirkond. Ei usu hästi, et riskivad. Ukraina vastupanu seal võib kujuneda märkimisväärseks.
Räägitud on ju sellest, et ATO üksused võivad taastada endise lahinguvõime oktoobrikuuks. Nad on kaotanud 65 protsenti tehnikast, aga Ukraina relvatööstus töötab praegu kolmes vahetuses. Uusi masinaid tehakse, antakse üksustele tehnikat juurde ja praegu seda tehnikat enam ei kaotata ka.
Lõpetuseks lisan ühe episoodi Ukraina kolleegi Vitali Portnikovi sulest, kes vahendas Luganskist saadud instruktsioone kohaliku meditsiinikooli tudengitele. Neile on antud teada, et õppeasutuse lõpetajad saavad diplomid Vene Föderatsiooni blanketil ja ülikooli hakkab tegutsema Venemaa haridussüsteemi osana. Niipalju siis «rahvavabariikidest» ja Venemaa mitteosalemisest neis.