Reisiparvlaevaga Estonia juhtunud katastroofi ajal Soome justiitsministeeriumi suurõnnetuste uurimise komisjoni esimehena töötaud Kari Lehtola räägib Helsingin Sanomatele, et suur osa vandenõuteooriatest on tunnistatud puudulikeks.
Lehtola: suur osa Estonia vandenõuteooriatest olid vigased
Paarikümne aasta tagused sündmused on tal praegugi hästi meeles. Kell oli 4.25. «Naine äratas mu üles, nügis mind ja ütles, et alumisel korrusel helises telefon. Ütles veel, et kellaaega arvestades on see sulle,» meenutab ta.
Mehe sõnul oli helistajaks piirivalveameti valveohvitser Timo Eckstein, kes rääkis Utö saarel lähistel uppunud Eesti reisiparvlaevast ja oletustest, et ohvreid võib olla ligi 800.
Lehtola meenutuste järgi tegid põhilise päästetöö ära kopterid, kes tõid elusalt maale 104 inimest.
Ta räägib uurimistööde algusest Turus ja seda, et kutsus kokku uurimiskomisjoni, kuhu kuulus kolm inimest nii Eestist, Rootsist kui Soomest.
Õnnetuse põhjus hakkas selguma õige varsti. «Üks reisijatest rääkis küsitlemise ajal, et nägi päästeparvel viibides, kuidas laev uppus tagumine ots ees ja ilma ninas olnud visiirita. Me teadsime siis seda kohe,» jutustab Lehtola.
Visiiri eraldumisest räägiti pressikonverentsil aga alles neli päeva hiljem.
Lehtola kinnitusel edenes uurimine päris sõbralikult, poliitilisteks kompromissideks vajadust polnud. Mõningaid vaidlusi tekitas vaid visiiri purunemise kellaaeg. Lõpptulemuseks jäi kell 1.15. Laev uppus aga 1.58, kui seda viimast korda märgati merevalve radariekraanidel.
Reegel oli selline, et laeval olevad inimesed tuleb suuta evakueerida poole tunni jooksul. Põhimõtteliselt oleks siis pidanud jõudma, kuid laev vajus kreeni ja päästepaate ei saanud merre lasta.
Lehtola pole aga tänaseni rahul, et kaptenisillal käinud Rootsi tuukrid ei suutnud tuvastada seal olnud surnukehi. «Me andsime korralduse, et pagunid tuleb ära tõmmata.»
Ebaselgeks on jäänud näiteks see, et kus oli laeva kapten. «Mul on kahtlus, et kapten jäi suure kaardikapi alla, kui see ümber läks.»