/nginx/o/2014/09/28/3386301t1h9125.jpg)
On uudiseid, mille kuulmine ei unune kunagi ja parvlaevaga Estonia juhtunu on just üks sellistest, seisab Soome suurima päevalehe Helsingin Sanomat tänases juhtkirjas, mis on pühendatud 20 aastat tagasi Läänemerel parvlaevaga Estonia juhtunud katastroofile.
HSi praegune toimetaja Anssi Miettinen meenutab, kuidas ta 20 aastat tagasi helistas toimetusse ja pakkus noorteküljele ühte artiklit, kuid uudistetoimetuse tollane juht Pirkko Kuosmanen teatas talle karmilt, et «ei saa rääkida, kuna see laev uppus seal Utö juures ära».
Miettinen mõtles oma sõnul, et ilmselt on mingi kalalaev või muidu väike küna ära uppunud. Siis aga avas ta teleri ja võttis ette teksti-tv uudised.
Estonia tragöödia puudutas lähedalt ja šokeeris meid, kuigi õnnetuses hukkus «vaid» kümmekond Soome kodanikku.
Olime ju kõik sõitnud Läänemerel reisiparvlaevadega. Suutsime hästi ette kujutada paanikat ja hirmu, mis valitses kreenis laeva koridorides.
Mäletame päästetöid juhtinud kommodoori Raimo Tiilikaineni väsimust ja pisaraid. Mäletame kaadreid, kus oli näha vaid Läänemeri. Suurõnnetuste uurija Kari Lehtola sai kogu rahvale tuttavaks.
Estonia kurbmängus oli õnneks ka mõningaid rõõmuhetki. Pääsenute lood olid uskumatud ja suisa imelised.
Ja uusi ideid eriti ei tulnud. Toimetaja Tommi Nieminen otsustas välja otsida õnnetuse põhjuste rapordi, ajaleheartiklid ja muu Estoniaga seotud avaliku materjali ja hakkas seda läbi töötama. Ta oli päris jahmunud, kui jõudis arusaamisele, et laeval oli 5-liikmeline bänd, mille liikmete saatusest pole midagi erilist kirjutatud. Rootsi-Poola päritolu bändi nimeks oli Henryk Gojs Orkester. Viiest mehest pääsesid eluga saksofonist Jerzy Florysiak ja trummar Mihhai Turdea.
Helsingin Sanomate ajakirjanikud ajasid ellu jäänud bändiliikmete ja nende või bändikaaslaste perede jälgi ning sellest, mis neil õnnestus teada saada, on tänases lehes pikk lugu.