OECD-l on valminud uuring, mis käsitleb, kuidas nägi maailmas elu välja aastal 1820 ja kuidas see on tänaseks paranenud. Uuring annab ülevaate kümnest heaolu mõõtvast parameetrist, mida nii kauge aja tagant on statistiliselt võimalik mõõta - näiteks haridus, keskmine eluiga, SKT per capita jne. Ülevaate annab Eesti suursaadik OECD juures Marten Kokk.
Statistika on muidugi huvitav - näiteks oli maailmas aastal 1820 kirjaoskajaid vaid 12 protsenti, kellest enamik oli koondunud Lääne-Euroopasse, aastaks 2000 oli aga maailmas kirjaoskajaid juba 80 protsenti. Keskmine eluiga on aga Lääne-Euroopas võrreldes 1880. aastaga kahekordistunud, tõustes 40lt aastalt 80le. Saame teada ka seda, et ebavõrdsus vähenes 19. sajandi lõpust kuni 1970ndate aastateni ning hakkas siis Lääne-Euroopas taas kasvama. Kommunism vähendas Ida-Euroopas ebavõrdsust märkimisväärselt, kuid idabloki lagunemise järel on ebavõrdsuse kasv olnud järsk. Ilmselt pole rahvastikuteadlastele või majandusajaloolastele selles midagi uut, kuid sellisena võrdlusesse panduna tekitavad need andmed ometigi huvitavaid seoseid heaolu tekke või mittetekke põhjustest pikema aja vältel. Keskmise eluea kasv ja ligipääs haridusele on olnud näiteks märkimisväärselt kiiremad kui SKT per capita kasv (ilmselt tänu läbimurdelistele avastustele meditsiinisüsteemis ja valitsuste reguleerimispoliitikale haridusvaldkonnas).
Alates aastast 1800 on maailmas muidugi palju muutunud: inimkond on suurenenud 1800. aasta ühelt miljardilt praeguse 7 miljardini. Inimkonna kasv arvatakse peatuvat umbes aastaks 2100, mil maailmas elab 10,8 miljardit inimest. Seega umbes kümme korda enam kui 1800. aastal.
Aastal 1820 oli pilt praegusest väga erinev: Prantsusmaa oli igas mõttes tõeline hiiglane, prantslasi oli Lääne-Euroopas kõige rohkem ja näiteks rohkem isegi kui venelasi – 31 miljonit, venelasi 28 miljonit. USAs elas sel ajal kõigest 11 miljonit inimest. Ka inglasi oli prantslastest märgatavalt vähem, kõigest 18 miljonit. Saksamaa rahvaarv läks samuti Prantsusmaast mööda alles 1870ndatel.
Rahvastiku juurdekasv on olnud väga ebaühtlane. Lääne-Euroopas vähenes see 1950ndate 8 protsendilt praeguseks umbes 3 protsendini kümnendis. Sahara-taguses Aafrikas oli see alates 1950ndatest kuni eelmise sajandi 90ndate aastateni olnud 30 protsenti kümnendis ja on hakanud vähenema alles 2000. aastatel. Kui Prantsusmaal püsis elanike arv sisuliselt muutumatuna 1890–1940 (u 40 miljonit), siis Venemaa rahvaarv kasvas samal ajal poole võrra – 1880. aasta 55 miljonilt 1940. aastaks 113 miljonini.
Majandus
Keskmine SKT elaniku kohta maailmas on alates aastast 1820 kasvanud 10 korda.
Lääne-Euroopa rikkaim riik – Ühendkuningriik oli 1820 ühtlasi maailma kõrgeima SKTga riik - 2100 USDd kogutoodangut inimese kohta. Lääne-Euroopa vaeseim riik oli Soome - 781 USD. USAl läks juba siis võrdlemisi hästi - SKT per capita oli u 1300 USDd, kõrgem kui Lääne-Euroopa keskmine. Võrdlemisi hästi läks ka Argentiinal ja Uruguayl – 998 USD ja 1165 USDd vastavalt. Hiina ja India kogutoodang oli 530 ja 600 USD vahel. Jaapan oli natuke kõrgemal – 660 USDd. Austraalia 518 USDd.
Ida-Euroopa oli Lääne-Euroopast kolm korda taga aastal 1870 ja on seda ka aastal 2010. Majanduslik pikaajaline ja suur tagasiminek alates 1950ndatest aastatest on olnud väga haruldane ja seda on kogenud põhiliselt endine NSVL, kus SKT vähenes lagunemise järel umbes kolmandiku võrra. 19. sajandil nägi ainsana tõsist majanduslangust Hiina.
Holland oli kõige tootlikum ja kõrgema SKTga riik kuni umbes aastani 1780, kui Ühendkuningriik liidriohjad haaras ning USA läks omakorda Ühendkuningriigist mööda aastatel 1900–1910. Prantsusmaa läks Ühendkuningriigist mööda 1970ndatel, kuid jäi uuesti maha aastaks 2000. Ühendkuningriigiga võrreldes on suure tõusu teinud ka Rootsi – kui 1870 oli Rootsi SKT inimese kohta umbes kolmandik Ühendkuningriigi vastavast näitajast, siis 1960 läks Rootsi Ühendkuningriigist mööda, olles Lääne-Euroopa rikkaim riik. Samuti on suure tõusu läbi ajaloo teinud Soome – Prantsusmaa ja Soome SKT on tänaseks praktiliselt päevaks võrdsed.
Haridus
Usutav statistika algab alles aastast 1870, kuid selle kõrvutamisel kirjaoskusega on võimalik teatud tõenäosusega koostada ka haridusstatistikat tagasi aastani 1820. Selleks aastaks oli 17 protsenti maailma üle 15aastaseid inimesi saanud mingit haridust. 1910. aastaks oli Lääne-Euroopas saanud haridust juba 82 protsenti inimesi, Sahara-taguses Aafrikas aga vaid 2 protsenti.
21. sajandil on see totaalselt muutunud ning haridust on saanud u 80 protsenti kõigist maailma inimestest ja enamikes maailma piirkondades on see 90–100 protsenti. Sahara-taguses Aafrikas siiski vaid 65 protsenti. Hariduse omandanute hulga poolest on Lääne- ja Ida-Euroopa alates möödunud sajandi keSKTaigast võrdsed. 1950ndatel oli Ida-Euroopa isegi märkimisväärselt ees.
Aastal 1820 oli maailma elanikkonnast 12 protsenti kirjaoskajaid ja nad olid kontsentreeritud Lääne-Euroopasse ja selle siiretesse - USAsse, Kanadasse ja Austraaliasse. Lääne-Euroopas ja USAs ning teistes arenenud riikides on see tänapäeval muidugi 100 protsenti.
Aastal 1940 läks Ida-Euroopa Lääne-Euroopast mööda esmast haridust saanud inimeste protsendi poolest ja ka tänapäeval on see enam-vähem võrdne. Suuremas pildis on oluline, et seos haridustaseme ja majanduse käekäigu vahel on selgelt olemas. Mida kõrgemalt haritud inimesed, seda suurem SKT per capita. Ida- ja Lääne-Euroopa võrdlus seda ei kinnita, kuid siin on põhjuseks muidugi konkurentsivõimetu ja utoopilise plaanimajanduse kokkuvarisemine 1990ndate alguses.
Eluiga ja kasv
Miski ei näita inimese heaolu paremini kui tema tervis ja keskmine eluiga. Igal pool maailmas on keskmine eluiga võrreldes 1820. aastaga kasvanud vähemalt 30 aasta võrra. Lääne-Euroopas ja USAs, Austraalias ning Kanadas algas oluline eluea tõus 20. sajandi alguses seoses läbimurdeliste avastustega meditsiinivaldkonnas, Lõuna-Aasias ja Aafrikas aga 50 aastat hiljem.
1830ndatel aastatel oli ka keskmine eluiga Lääne-Euroopas kõigest 33,4 aastat ja aastal 1900 kõigest 46,3 aastat. Praeguseks on see u 80 aastat ja paljudes riikides isegi kõrgem. Samas Sahara-taguses Aafrikas on see paljudes piirkondades endiselt vaid natuke kõrgem kui 50 aastat.
Keskmine eluiga on väga madal ka Venemaal ja on 1960ndatest aastatest saadik isegi langenud 69lt 66le aastaks 2000, nüüd on natuke jälle tõusma hakanud. 1960. aastal elasid keskmine venelane, sakslane ja ameeriklane enam-vähem sama kaua. Hiinlased hakkasid venelastest esimest korda kauem elama 1990ndatel. Türklased elasid 1960ndatel venelastest keskmisest 18 aastat vähem, kuid 2000ndetatel juba 6 aastat kauem.
Inimeste paranenud tervist näitab ka keskmise kasvu suurenemine, toitumus ja kasv on ajalooliselt omavahel seoses. Samuti on seos kasvu ja eluea vahel: 1 cm oma populatsioonis pikem olek võrdub 1,2 aastase keskmise eluea kasvuga. Lääne- ja Ida- Euroopas on inimeste kasvu suurenemine olnud läbiv alates aastast 1810, kuid peale NSVLi lagunemist on vahe Lääne- ja Ida-Euroopa vahel suurenenud. 19. sajandil võrdlemisi pikad olnud ladinaameeriklased ja põhja-aafriklased on aga viimase sajandi jooksul vähem kasvanud. Sahara-taguses Aafrikas on inimesed aga keskmiselt ikka sama pikad, kui nad olid 1870ndatel – keskmine juurdekasv 1,8 cm.
Lääne-Euroopas on aga inimesed oluliselt kasvanud (ehkki olid võrdlusperioodi alguses ühed lühimatest) – keskmine hollandlane 17 cm, keskmine rootslane 12 cm. Keskmine prantslanegi on sirgunud alates aastast 1820 tublisti üle 12 cm-i. Keskmine türklane on aga kogu aeg sama pikk olnud - 1850. aastal oli ta 168,7 ja 1970. aastal 168,6 cm pikk. Venelane on aga tublisti kasvanud alates 1820. aastast – 15 cm, kõige kiiremini 1950.– 1960. aastatel.
1830. aastatel oli keskmine ameeriklane keskmisest rootslasest 5 cm pikem, praegu on keskmine rootslane pikem. Euroopas on rootslased olnud enam-vähem kogu aeg kõige pikemad, kuni hollandlased neist 1960ndatel mööda läksid. Hollandlaste kasv sai võimalikuks kõrge proteiinisisaldusega toodete (piim) transpordi võimaluste paranemisega tihedalt asustatud piirkondades.
Hispaanlased ja itaallased olid 19. sajandil samuti keskmisest eurooplasest märkimisväärselt lühemad ning on alles viimase 50 aastaga jõudnud samasse suurusjärku.
Aasias oli 1880ndatel hiinlane jaapanlasest 7-8 cm pikem, praeguseks on keskmine pikkus enam-vähem võrdne.
Kokkuvõttes on ilmselt tõene väide, et meie piirkonnas (Põhja- ja Baltimaad) pole ajaloo jooksul kordagi elu olnud nii hea võrreldes teiste piirkondadega kui praegu. Samas peaks Eestis rahvaarvu kuidagi ikka jälle kasvama saama.
