Vene telekanal püüdis näidata, kuidas Venemaast tehti vaenlane
Lisatud video!

Vaade Narva Sõpruse sillale

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Vene telekanali TVC ajakirjanikud püüdsid saates «Vaenlase kuju» näidata, kuidas on Venemaast tehtud vaenlane näiteks Eesti, Läti ja Poola jaoks, tuues näiteid ajalehest Postimees ja ERRi «Aktuaalse kaamera» uudistest.   

Ajakirjanik Pjotr Ljubimov käis Narvas, näitas Eestit ja Venemaad ühendavat Sõpruse silda, mis eraldab Euroopa Liitu Venemaast, eurot Vene rubla ja arvamusi teistsugustest arvamustest.

Urmas Nemvalts on andekas karikaturist, kes töötab Postimehe juures, joonistades päevakajalisi karikatuure, jutustab ta. Venemaad kujutab kunstnik suure karuna. Nemvalts selgitas, et ta ei naera mitte karu, vaid eestlaste üle, sest hirmu on liiga palju. Ta saab oma sõnul aru, et seda, mida praegu maailmas näha on, on aga mõtet karta.

Telesaates näidatakse külma sõja aegseid kaadreid ühest klassist. Räägitakse hirmu õhutamisest ja sellest, kuidas kõik peavad olema valmis end päästma juhul, kui maja kõrval lõhkeb aatompomm.

Venemaal kardetakse Ameerika Ühendriikide rakette, USAs Nõukogude Liidu oma. Mitte ainult USAs vaid kõigis NATO riikides viiakse läbi taolisi hirmutamise tunde, väidab ajakirjanik.

Professor Vladimir Gazetovi sõnul on esimene strateegiline ülesanne võita rahvusvahelise üldsuse arvamus oma poole, et pärast siis rahvahulkadega manipuleerida. Seda arvamust tuleb üles kütta, sellest kinni hoida.

Avaliku arvamuse kujundamise näide tuuakse Ida-Ukrainas juhtunud lennukatastroofi kajastamisest. Oluline on teatada juhtunust esimesena. Lastakse helilõiku, kus teatatakse, et Vene raketisüsteem BUK tulistas alla Malaisia reisilennuki ja mingeid muid variante välja ei pakuta. Kuna see variant käidi meedias välja esimesena, siis seda ka usutakse. Sellest, et samas lähistel oli Ukraina sõjalennuk, ei räägita üldse, kinnitab Ljubimov.   

Meediasõjas saab kasutada fotosid, videoid jne. Kuna vaenlase kuju on juba loodud, siis kasutatakse kõiki võtteid, et selle dehumanisatsiooni läbi viia. Kasuks tuleb see, kui saab teatada kümnetest, sadadest või harvem koguni tuhandest ohvritest, jutustas ajalooteaduste kandidaat Gazetov.

Inimestele on räägitud, kuidas Venemaa aitab veriseid režiime, nagu näiteks Süüria oma. Saates meenutatakse Sotši taliolümpiat, homoseksualistide väidetavalt halba kohtlemist ja meediale näidatud fotosid olümpiakülast, kus ühes tualettruumis kõrvuti seisis kaks WC-potti. Peaaegu kõik need näited osutusid ekslikuks, kuid selgitusi ei tahtnud keegi kuulda, teatatakse televaatajale.    

Venelastest on tehtud pahad sellid

John Kopinski on Inglismaalt pärit põllumees, kes elab Venemaal. Oma kodumaal oli ta kuulnud pakasest, purjutamisest, karudest ja Venemaa agressiivsest poliitikast. Nüüd mõtleb ta sellele ajale tagasi muiates. Küll aga teevad talle muret sanktsioonid. Ta imestab selle üle, et 23 aastat oldi sõbrad ja nüüd enam mitte. Nende peres algavad aga õhtusöögid nüüd toostiga «Za Rossiju!».

Ukraina kaadrid ja väited sellest, kuidas riigist püütakse n-ö valmis meisterdada vaenlast, selgitustöödega alustati laste hulgas. Kõigis Ukraina hädades püütakse leida süüd Venemaal, väidab telesaade.

Saates kinnitatakse, et Venemaa läänepiiri taga püütakse moodustada riiki, millele Venemaa on vaenlane, samamoodi nagu omal ajal püüti seda näidata Baltimaades.

Veel näidatakse kaks aastat tagasi ühes Läti lasteaias filmitud kaadreid, kus oli kaks SSi leegionäride vormiriietes meest, kes tutvustasid lastele relvi, millega saab end vaenlaste vastu kaitsta.

Tallinnas asuv okupatsioonimuuseum, kus vitriinides on näha neid asju, mida eestlased kasutasid siis, kui nende elu oli kõige raskem ehk nõukogude ajal. Ajakirjanik ei väsi nende üleslugemisest. 

Eesti on mineviku kinni katnud, liitunud Euroopa Liiduga ja alles on vaid käputäis ettevõtteid. Lääs on pakkunud kadunud tööstusettevõtete asemele sõjaväebaase, selgitatakse televaatajale.      

USA president Barack Obama külastas Tallinna. Skeem on lihtne: ärahirmutatud rahvas palub läänelt abi. Lääneriigid kinnitavad, et see pole probleem ja saadavad 500 inimest. Näidatakse kaadreid NATO õppustest Eestis. Maksma peab selle eest aga endine NSVLi liiduvabariik.    

Korraks on näha riigikogu väliskomisjoni esimeest Marko Mihkelsoni, kellele esitatud küsimust pole kuulda ja vastus lastakse eetrisse üksnes osaliselt.  

Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin kinnitab aga telekanalile, et Eesti rahvas elab täielikus vaesuses. Ja kogu aeg on mingid valimised, väitis ta.

Seejärel näidatakse Eesti rahvusringhäälingu ERRi uudistetoimetusest ja räägitakse, et just need inimesed peavad hakkama tegema venekeelset telekanalilt.

Pronksöö sündmused ja keskväljakul asunud «vabastaja monumendi» äraviimine leiab samuti kajastamist. Massirahutuste eest tegid Eesti võimud vastutavaks Öise Vahtkonna. Selle esindaja Andrei Andronov räägib, et paljud inimesed ei näe endal Eestis tulevikku, paljud töötavad välismaal ja Eestisse jäävad vaid nende vanemad.

Telesaates tuuakse näiteks ka hoopis teistsuguse saatusega Aljošasid. Näiteks Saksamaal Treptow pargis asuvat kuju ei taha keegi sealt ära viia.   

Telesaates kuuleb ka ülistuslaulu matrjoškadele, mis maksavad palju (rohkem kui Tallinna sümbol Vana Toomas) ja on välismaalastest turistide seas armastatud. Räägitakse ka matrjoškade müümise võimalikest piirangutest, kuid linnavõim pole seda seni teoks teinud.  Kuidas saab keelata turistidel ära armastada midagi, olgugi et tegemist on mitte just armastatud maa sümboliga?

Näidatakse Linnahalli juures olevaid parkuurijaid, kes Vene ajakirjaniku väitel kuuluvad juba sellisesse põlvkonda, kes enam ei usu Venemaasse kui vaenlasesse. Üks noorukitest kinnitabki, et ei usu Venemaasse kui võimalikku agressorisse.   

Tagasi üles