Libeeria on esimene koht, kus Ebola viirus jõudis suurlinna - pealinna Monroviasse. «Pealtnägija» näitas, kuidas asjad näevad välja karantiinis ja tänavatel, kus laipu kokku korjatakse.
«Pealtnägija»: Libeerias käib võidujooks surmaga
22. oktoober 2014, 21:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lääne-Aafrika on silmitsi ennenägematu kriisiga – ajaloo suurima Ebola puhanguga, mis ähvardab lahvatada rahvusvaheliseks pandeemiaks, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».
Kõige raskem on olukord Libeerias, kus Ebola puhkes ja jõudis suurlinna. 1,5 miljoni elanikuga pealinnas Monrovias on viirus võtnud ametlikel andmetel juba 1500 elu, aga see number on kindlasti suurem. Üks väheseid keskusi ja ainus Lääne organisatsioon, mis seal epideemiaga võitleb, on ühing Piirideta Arstid.
Monrovias töötab ühingu Piirideta Arstid juures Ebola kriisi keskel ka noor prantsuse meditsiiniõde Charlotte. Tsooni, milles hoitakse maailma ühe ohtlikuma viirusega haigeid, tuleb siseneda hermeetilises varustuses - mask, müts, kaks paari kindaid, viimane kiht on kaitseprillid. Iga väiksemgi hooletus võib saada saatuslikuks.
«Iga sisenemine on raske, iga kord süda taob sees. Kui aga oled juba sees, siis teed oma tööd ja ei mõtle enam sellele,» kommenteeris Charlotte.
Kõrvaliste inimeste pääs riskitsooni on rangelt keelatud. Igas telgis on 15 patsienti, maas on lihtsad madratsid, meditsiinivarustust pole, on vaid veepudelid, et haigetele juua anda. Hemorraagilise palaviku vastu, mida maailm tunneb selle esimese ilmnemise koha järgi nimega Ebola, ei leidu ravi. Arstid saavad ainult sümptomeid leevendada.
Nagu kõik kolleegid, käib Charlotte tsoonis kolm korda päevas, korraga maksimaalselt tund aega. Suure osa tööst moodustab telkide puhastamine ja madratsite desinfitseerimine.
«Selle haigusega kaasneb kõhulahtisus ja oksendamine ja haigus areneb väga kiiresti. Patsientide hügieen ja mugavus on minu arvates kõige tähtsamad,» sõnas Charlotte.
Rohkem kui pooled nakatunutest vannuvad haigusele alla ja surm on igapäevane, aga mõnikord leidub ka lootuskiiri.
Ehkki suremus on ka arstide järelevalve all suur, on need, kes sinna tsooni jõuavad, õnnega koos. 15 aastat kestnud kodusõjast räsitud Libeeria on üks maailma vaesemaid riike ja 1,5 miljoni elanikuga pealinnas on vähem kui 300 voodikohta. Kriisi ulatust näevad kõige teravamalt Punase Risti vabatahtlikud, kelle töö on sõna otseses mõttes laipu koristada. Enne hommikust väljasõitu kraaditakse kõiki, sest palavik on Ebola üks esimesi sümptomeid.
Friday, kes varem pidas matusebürood, on nüüd Punase Risti tiimijuht. Tema esimene peatus on äärelinnas, kus naine on just kaotanud oma kaheaastase poja – vaid kaks nädalat pärast mehe surma.
«Pole piisavalt kohti, kes haigetega tegeleks. Valitsus muudkui räägib, et avatakse uusi keskuseid, et kõik ära mahutada, kuid hetkel pole neid piisavalt. Kui keskused on täis, pole kuhugi haigeid viia,» tõdes Friday.
See on võidujooks surmaga ning surnukehad tuleb ära viia nii ruttu kui võimalik, sest Ebola nakkab surnutelt veel enam kui elavatelt.
Ka haiglad ei suuda hukkunute hulgaga toime tulla. Redemptioni haiglas suri ühel ööl 12 inimest.
«Mul on kõrini sellest, et näen, kuidas mu kaasmaalased kukuvad ükshaaval nagu kärbsed. Ma tunnen end nii halvasti. Pole päevagi, mil oleks vaid üks laip. Eile korjasime peale 30 surnukeha. Täna on mul praeguseks juba 15 autos. See on nagu sõda, aga palju ohtlikum kui tavapärane sõda. Sõjas üldiselt tead ja kuuled, kus lahing toimub. Võid võtta oma perekonna ja põgeneda. Kuid siin sa ei tea, kus vaenlane on. Keegi tuleb külla ja sa ei tea, kas tal on Ebola või ei. Kui kedagi puudutada ja sul ei vea, nakatud ise ka,» selgitas Friday.
Kokku korjatud surnukehad põletatakse 30 kilomeetri kaugusel krematooriumis, kuid see on vaid osa, sest süsteem on ülekoormatud.
Kogu Monrovia ja lähiümbruse peale on vaid 8 kiirabiautot, ehkki elanikke on piirkonnas rohkem kui Eestis. Selles sõjas on just meditsiinitöötajad eesliinil ning loo tegemise hetkel on 150 arsti ja õde Libeerias nakatunud, neist 80 surnud. Abistajad välismaalt sinna ei kipu.
Nädal pärast võtterühma külaskäiku sulgeb ka Piirideta Arstid teadmata ajaks oma keskuse, sest üks prantslannast meditsiiniõde on nakatunud.
ÜRO andmetel oleks vaja miljard dollarit, et peatada Ebola Lääne-Aafrikas. Seda oodates on ainus viis viiruse levikut aeglustada anda jätkuvalt ja korduvalt edasi sama sõnumit, et inimesed saaksid haigusest teadlikumaks.