Gruusia kaitseväe ülem: meil on võimatu hoida korraga rahu ja vabadust

Vahtang Kapanadze eile kaitseministeeriumis. Foto: Mihkel Maripuu

Tänapäeval pole enam muresid, mida saaks vaid piirkondlike probleemidena näha – kõik regionaalsed probleemid on ühtlasi globaalsed, sõnas Tallinnas mitmepäevasel visiidil viibinud Gruusia kaitseväe ülem kindralmajor Vahtang Kapanadze eile.

Kindlasti olete oma visiidil korduvalt kuulnud, et Eesti toetab Gruusia teed NATOsse. Millal te reaalsuses arvate sinna kohale jõudvat?

Hea küsimus, mina isiklikult loodan, et see päev jõuab juba homme kätte. Kuid mõistame täiel määral, et tegemist on NATOga, riikide liiduga. Ja need riigid kalkuleerivad kogu aeg väljakutseid, mitte ainult neid, mis neil ees seisavad, vaid ka neid, mis Gruusial ees seisavad. Mõistame, et tegu on poliitilise otsusega. Sõjaväe, meie jaoks – meie ajame oma asja, meil on hea plaan, täna oleme täiel määral operatsioonialaselt ühilduvad NATO riikidega, meile sobib NATO missioonides osalemine. Üsna varsti saab Gruusia NATO liikmeks.

Miks grusiinid jätkuvalt Afganistanis on, kui paljud NATO riigid on lahkunud?

Me saame täiel määral aru, et selliseid väljakutseid on parem vastu võtta Gruusiast kaugel, mitte Gruusias. Muidugi on ka tähtis, et meie sõdurid saaks häid kogemusi. Tänapäeval on meil 12  000 Afganistani-kooli läbinud sõdurit, USA raha eest treenitud ning õlg õla kõrval liitlastega võitlemas. See annab meile koostalitusvõimekuse NATO liikmetega, sisendabb Gruusia sõduritesse usku ja tõstab staatuse väga kõrgele. Aga me panustame ka maailma julgeolekusse ja oleme selle üle uhked.

Gruusia valis vabaduse ja me peaks seetõttu olema valmis igasuguseks võitluseks rahu eest, me ei taha anuda NATO riike, et nad tuleks Gruusiasse ja kaitseks grusiinide asemel Gruusiat.

Kuidas Venemaa reageeris sellele, et Gruusiasse tuleb NATO treeningbaas? Kuuldavasti rahulolematusega.

No olgu – 2008. aastal polnud meil Gruusias mingit NATO treeninglaagrit, aga ikkagi saime kaela Venemaa agressiooni. Me üritame luua riigi julgeoleku keskust, kuidas Venemaa seda võtab, on nende endi asi. Meie ajame oma asja ja teeme seda, mis riigi jaoks tähtis.

Milline oleks teie hinnangul parim kaitsestrateegia Gruusia- või Eesti-sugusele väiksele riigile?

Kui Gruusia näiteks võtta, siis meil on strateegia järgmine: mitte anda mingisugust põhjust provokatsiooniks, jätkata NATO suunas liikumist, hoida naabritega väga rahumeelset joont ja muidugi arendada välja oma kaitsejõud. Väikeriigid nagu Eesti või Gruusia, eriti Gruusia, asuvad üsna ettearvamatus piirkonnas, kus on nii poliitilisi kui ka sõjalisi väljakutseid kui ka riske.

Arusaadav, et samaaegselt on võimatu hoida rahuaega ja vabadust. Gruusia valis vabaduse ja me peaks seetõttu olema valmis igasuguseks võitluseks rahu eest, me ei taha anuda NATO riike, et nad tuleks Gruusiasse ja kaitseks grusiinide asemel Gruusiat. Me suudame oma riiki ise kaitsta, meil on meie partneritelt vaja vaid tehnilist ja poliitilist tuge ning nõustamist. Eesti on seda kogu aeg teinud ning seda on praegugi tunda.

Olite enne konflikti puhkemist 2000. aastate algul Lõuna-Osseetias, kuidas võrdleksite seal kogetut tänapäevase olukorra ja ka Ida-Ukrainaga.

Olin sealse rahuvalvemissiooni eesotsas 2004. aastal, sest olin toona Gruusia kiirreageerimisjõudude juht, 2008. aastal olin välisministeeriumi erisaadik Poolas. Aga Lõuna-Osseetia ja Ida-Ukraina puhul oli mul täielik déjà vu tunne – täiesti samasugune, kuigi erinevad kohad, mundrid, vahendid. Kuid sama asi, mida nägime 1990. aastate algul Abhaasias ja 2008. aastal Lõuna-Osseetias. Ja kõik oli sama ka 2004. aastal Lõuna-Osseetias, sama liikumine, sama strateegia, sama kontseptsioon.

Aga kas Ida-Ukrainas võiks külmunud konflikt tekkida?

Ukrainale on väga raske mingit nõu anda, sest meil oli ja on jätkuvalt siseriiklikult külmunud konflikti laadne olukord: 20 protsenti territooriumist on okupeeritud. See probleem on väga keeruline, ainult sõjaliselt seda lahendada ei saa, seal on vaja ka poliitilist, ühiskondlikku, majanduslikku tasandit.

Kõige rohkem läheb ukrainlastel vaja kolme asja: kannatlikkust, kannatlikkust ja kannatlikkust. Ukraina on meile väga lähedane nii vaimselt, ajalooliselt kui ka strateegilise partnerina. Püüame neid nii palju toetada, kui me seda teha saame, püüame sealset olukorda jälgida. Kuid veel kord – palju sõltub Ukraina inimestest, mitte valitsusest, vaid just inimestest.

Gruusia puhul on Abhaasia teema taas teravalt esile kerkimas, kuna Venemaa tahab sellega sõlmida ühenduse- ja liidulepingu, mis võtaks abhaasidelt peaaegu igasuguse otsustusõiguse ära. Kas Gruusia jaoks on tegu Vene provokatsiooniga?

Jah. See on absoluutselt sama, mis Venemaa tegi Krimmis. Vene ja Abhaasia nn ühise kaitse ja majanduse leping on abhaasidele kõige suuremaks ohuallikaks, sest neid ähvardaks selle tulemusena assimileerumine. Kui nad aga tahavad ikka olla mingi Vene Föderatsiooni kubermang, siis on see nende valik.

Kui võrdlete Gruusia sõjalist võimekust enne 2008. aasta sõda ja praegu, milline on erinevus?

Enne augustisõda olid meil paremini varustatud relvajõud – seda nii arvu kui kvaliteedi poolest. Praegu on meil jällegi paremini välja õpetatud sõdurid, oleme nüüd keskendunud professionaalsetele sõduritele, eesmärk on luua 2016. aastaks professionaalidest koosnev armee.

Kas kavatsete USA-lt relvi ja varustust juurde osta?

Ma soovin, et me saaks. Meie ressursid on piiratud ning praegu proovime parendada neid süsteeme, mis meil juba olemas on. Muidugi tahame järg-järgult nõukogudeaegsed süsteemid kõige nüüdisaegsemate lääne süsteemide vastu välja vahetada, sest parandamine ja varuosade leidmine muutub üha raskemaks. Muidugi peame selles vallas läbirääkimisi, kuid mitte vaid USAga. Taas kord – kõik sõltub ressurssidest. Moderniseerimise üks võimalus on osta uued süsteemid, teine jällegi hoida olemasolevaid heas korras. Praegu ja lähiperioodil keskendume teisele variandile.

Lõpetuseks teisest teemast – on räägitud Gruusia Pankisi mäekuru etnilistest tšetšeenidest, kes on Islamiriigi poolele Süüriasse sõdima läinud. Kui ohtlikuks te seda Gruusiale peate?

See ei ohusta ainuüksi Gruusiat, see on murekohaks ka Euroopale, kogu maailmale. Nii et tegu pole ainult Gruusia probleemiga. On küll ISi eest võitlevaid tšetšeene, kuid Süürias ja Iraagis on ka palju Euroopa riikide kodanikke, kes islamistide poolel võitlevad. Üldiselt, tänapäeval ei saa enam öelda, et miski on ainult piirkondlik probleem, tänapäeval on kõik regionaalsed probleemid ühtlasi ka globaalsed.