Tubakahimulised suunduvad õhus tualetti

Foto: SCANPIX

Lennukites kehtiv suitsetamise keeld tundub praeguseks ilmselt juba loomuliku ja ilmselgena ning suitsetamist keelavad sildid ja tuhatoosid tualettides paistavad tarbetu lisandina. Nii ongi mitmed lennufirmad nüüdseks kujundanud suitsetamist keelavad märgutuled ümber elektroonika kasutamist reguleerivateks tuledeks.

Sellegipoolest leidub jätkuvalt neid, kes püüavad lennukis salaja sigareti läita. Õigupoolest ei ole ka keeld just ülemäära kaua kehtida jõudnud, ehkki kommertslennunduse võidukäik jääb just nimelt suitsuvabasse aega.

Arusaam, et suitsetamine on otseselt seotud vähiriskiga, jõudis avalikkuse ette alles 50 aastat tagasi, peagi kaasnesid sellega piirangud tubakatoodete reklaamile, suitsetamise keeldudeni kulus sealt aga veel aastaid. Arutelu lennukite suitsuvabaks muutmise üle sai hoo sisse 1980. aastatel. Enne seda jõuti USAs ja Euroopas seada lennukites sisse suitsetajate ja mittesuitsetajate sektsioonid ning keelata lennukis sigarite ja piibutubaka suitsetamine.

1981. aasta 15. mail arutles ajaleht The Telegraph jaapanlaste ohjeldamatust suitsulembusest rääkiva loo kõrval ka selle üle, kas lennukites suitsetamine peaks olema keelatud. «Lennufirmad kardavad, et reisijad hakkavad hiilima tualetti suitsu tegema nagu arglikud alaealised, kui valitsus püüab kõigil kommertsliinidel suitsetamist keelata,» algas artikkel. Ega sellega muidugi palju mööda ei pandud. Keelu vastaste argumentide hulka kuulus aga ka väide, et suitsupriid lennud vähendavad reisijate hulka – sellega pandi küll mööda.

Suitsetamise vastased soovitasid, et keelu kehtestamise korral on vaja tsiviillennunduses kasutusele võtta kõikjale paigutatud suitsuandurid või isegi kustutussüsteemid – kuni kõik lennukis suitsetada võisid, ei saanud ju selliseid seadmeid olla.

Tubakafirmad barrikaadidel

American Airlinesi üks tollaseid juriste teatas näiteks aga, et firma jätkab igal juhul suitsetajapiletite müümist ning üldised regulatsioonid annavad mittesuitsetajatele alust veelgi nõudlikumalt ja ebameeldivamalt käituda. Konfliktid nikotiinisõprade ja tervislikumaid eluviise eelistavate reisijate vahel viisid juristi sõnul sageli kaklusteni ning põhjustasid lennusaatjatele äärmiselt ebameeldivaid olukordi.

Keeldude kehtestamiseni jõuti alles 1988. aastal – kõigepealt keelati USAs suitsetamine siseliinidel, mis on õhus kaks tundi või vähem. Euroopa lennuliinidel toimusid muutused üldjoones samal ajal. Suitsukeeldude vastu võitlesid aktiivselt loomulikult tubakafirmad ning näiteks 1988. aastal ostis Suurbritannia tubakatootjate liit ajalehtedesse reklaamid, kus osatati: «Eile turvavööd, täna hullusärgid. Kus on briti suitsetajad homme?» Turvavöö kasutamist hakati seejuures nõudma 1983. aastal.

1990. aastal laiendati USAs suitsukeeldu lendudele, mis kestsid kuni kuus tundi. Aastatuhande vahetuse paiku hakkas aga suitsetamise keeld kehtima juba üleüldiselt ja rahvusvaheliselt, ehkki loomulikult võttis selle täiel määral rakendamine nii mõnelgi firmal aega. Vene Aeroflot võttis keelu näiteks järk-järgult ette 2001. aastal, alustades samasugustest ajavahemikest nagu USA. 1991. aastal loodud Estonian Air keelas suitsetamise 1995. aastal.

Praeguseks on suitsetajatel igal juhul väga raske leida lennuliini, kus saaks rahulikult sigareti läita. Mõned lennufirmad pakuvad sellist võimalust kopsaka lisatasu eest spetsiaalsetes salongides ning loomulikult eralendudel. Hästi otsides leiab ilmselt ka mõne Aasia, Lähis-Ida või Aafrika siselendude firma, kus sigareti süütamine võib õnnestuda.

Kõik reeglitest ei hooli

Luua on proovitud ka spetsiaalselt suitsetajatele mõeldud lennuliine. 1993. aastal tahtsid USA kodanikud William Walts ja Geogre Richardson rajada lennufirmat Smokers Express, ent neil ei õnnestunud saada piisavalt rahastust. Mehed tahtsid pakkuda mitte ainult suitsetamisnaudingut, vaid ka tavapärasest meeldivamat toitu ja teenindust. Sama plaan oli 2006. aastal sakslasel Alexander Schloppmannil, ent ka tema imetabase luksuslennuliini plaani lasi põhja viimasel hetkel alt hüpanud rahastaja.

See ei tähenda sugugi, et lennukeis poleks suitsunäljas üksiküritajaid, ehkki suletud ruumis nagu lennuk on sigaretilõhn ikkagi väga hästi tunda.

Näiteks Estonian Airi kinnitusel ei esine neil selliseid juhtumeid kuigi palju – ehk üks-kaks korda aastas. Tüüpiliseks paigaks, kus reegleid eirav reisija sigaretti läita püüab, on tualettruum, ehkki bravuurikamad püüavad seda teha ka oma kohal istudes – sagedamini tagumistes ridades.

Aasta jagu ühes Baltikumi tšarterlende pakkuvas firmas stjuardessina töötanud 27-aastane naine rääkis, et tema lennuaasta jooksul Balti riikide elanikega üldiselt probleeme ei olnud, ehkki tšarterlendudele satub sagedamini inimesi, kes pole varem lennanud ega ole tõepoolest ka reeglitega kursis.

Tänapäeval saavad inimesed päris hästi aru, miks lennukis suitsetada ei tohi, ning kui nälg on tõepoolest väga suur, saab reisi ajaks varuda nikotiininätsu või muid alternatiive. Ka e-sigaretid olid tema lennufirma õhusõidukites lubatud, ehkki nende lubatus seisneb siiani paljudel juhtudel selles, et seni pole uut seadeldist veel jõutud ära keelata. E-sigaretiga reisimisel tuleb eelkõige järgida selle vedeliku transportimise nõudeid – kehtivad samad reeglid nagu ükskõik mis muule vedelikule. Estonian Airi lennukite pardal e-sigaretti kasutada ei tohi.

Naise aasta lennufirmas ei möödunud siiski päris suitsuvabalt – ühel lennul leidus umbkeelne hispaanlanna, kes kõigepealt püüdis eitada, et ta üldse midagi tegi, ning hiljem väitis, et ei teadnud lihtsalt reegleid.

Teistelt töökaaslastelt kuuldu põhjal oli firmal aga kõige enam probleeme tellimuslendude või näiteks jalgpallifänne täis lennukitega. Eriti viimaste seas, aga mõnikord ka niisama liiga ülbeks läinud reisijate puhul tuli tõesti ette olukordi, kus keegi läitis sigareti keset salongi.

Kuigi lennukites üldiselt suitsetada ei tohi, on tualettruumides enamasti endiselt olemas tuhatoos. Seejuures näiteks USA föderaalne lennundusamet lausa nõuab jätkuvalt, et tuhatoosid oleks olemas – käsu taga on üks 1973. aasta lennuõnnetus, mille põhjustas valesse kohta visatud koni tekitatud säde. Nii on pragmaatiliselt hinnatud, et tõenäoliselt leidub alati inimesi, kes keeldudest ei hooli ning üritavad siiski lennukis suitsu teha, pigem siis juba tagada ka reisijate ohutus.


Karistused

•    Lennu ajal saab personal reisijat vaid korrale kutsuda, paluda tal teisi reisijaid häiriv tegevus lõpetada ning vajadusel konfiskeerida häirivad esemed.

•    Kui reisija keeldub pardameeskonna korraldusi täitmast ja käitub allumatult, kutsutakse talle sihtkoha lennujaama vastu korrakaitsjad, kes tegelevad reisijaga juba vastavalt riigi seadustele.

•    Lennufirma korraldusi eiranud reisija võidakse kanda ebasoovitavate reisijate nimekirja.

•    USA lendudel koheldakse suitsetajat sageli ka kui võimalikku muude rikkumiste toimepanijat, kes püüab meeskonna tähelepanu kõrvalise tegevusega hõivata. Sellest hoolimata on USAs viimasel viiel aastal tabatud kokku ligi 700 lennukis suitsetajat.

•    Lennuki inventari, näiteks suitsuandurite lõhkumise eest on ette nähtud kopsakad, tuhandetesse eurodesse ulatuvad trahvid. Samuti kehtivad trahvid teiste reisijate ohustamise eest, mille alla ei käi loomulikult mitte ainult nende hingamisteede kahjustamine, vaid ka oht, mille tekitavad sädemed lennuki pardal ja rikutud suitsuandurid.

•    2009. aastal määrati Saudi Araabias siselennul suitsetanud ja lennuki meeskonna korraldustele vastu hakanud sudaanlasele karistuseks 30 piitsahoopi. 

Allikas: PM